Enda ja oma tuleviku kaitsmine on sageli seotud suurte elumuutustega ja keeruliste otsustega. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreestri ja Kaitseliidu endise peakaplani Aivar Sarapiku (ristinimi Aleksander) teekond selleni algas juba varakult, kui tuli otsustada, mida pärast kaheksanda klassi lõpetamist edasi teha. Kuigi karatega tegelemine andis Sarapikule palju, seisis tal ees ka ootamatusi ja suuri väljakutseid. Karate keelustamine Nõukogude Liidus oli üks neist hetkest, mis nõudis otsust: kas jätkata võitlust väliste takistustega või pöörata tähelepanu sisemisele kasvule.
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
Katkend raamatust „Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik“:
Sisemine sund end kaitsta
Karatemaailm, võitlusmaailm, viis seisundini, kus tuli teha otsus, kas minna edasi välise või sisemisega. Sest kui ma lõpetasin kaheksa klassi, siis oli vaja otsustada, mis saab elust edasi. See on jälle seotud isa ütlemisega, et „mis sa ikka musta tööd teed, tee puhast tööd.“ Siis sai tehtud otsus elektroonikat õppida. Juba kaheksandas klassis käisin ma pool aastat ettevalmistuses polütehnikumi sissesaamiseks. Tegime selle otsuse pinginaabriga kahekesi ja koos käisime seal ettevalmistuses ja astusime ka polütehnikumi.
Karatemaailm, võitlusmaailm, viis seisundini, kus tuli teha otsus, kas minna edasi välise või sisemisega.
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
Polütehnikumiaeg oli 1981-1985. Sinna jääb ka tippspordiaeg kuni liidu meistrivõitlusteni. Aga Nõukogude Liidus keelati karate ära. See oli just siis, kui ma olin valmistumas liidu meistrivõistlusteks. Sügisperioodil ettevalmistused käisid, kui äkki tuli teade, et meistrivõistlusi ei toimu. Kui ma meenutan, siis oli see keeld seoses mõnede surmajuhtumitega. Teiselt poolt oligi see nendel inimestel, kes seda valdasid, hävitamise kunst – tegemist on ikkagi kunstiga.
Sügisperioodil ettevalmistused käisid, kui äkki tuli teade, et meistrivõistlusi ei toimu.
Kui vaadata suures negatiivses plaanis, siis oli see kunst sellest, kuidas võtta teiselt elu. Kui vaadata suures positiivses plaanis, siis inimesed õppisid ennast ju ka kaitsma. Eks siis tolleaegsele süsteemile ei olnud see meelepärane, et kasvas peale terve selline põlvkond – karate levis Venemaal 1960. ja 1970. aastatel. Minu elus oli 1979. aastal džuudo ja 1980.-82. aastal karate algus.
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
Tekkis terve põlvkond noori, kes olid seotud 1979. ja 1980. aasta õpilasmässuga. Sellest ma sain ka oma vitsad, minust tehti 16. keskkooli vastutav organisaator ja eks ma sain siis korralikult kolakat. See on taust, mille peale sisemine hääl ütles selgelt, et „kuule, sa pead ikka suutma ennast kaitsta.“ Ema sai samuti karistada ja temalt võeti preemia ära.
- Raamatu saab tellida kirjastuse Gallus e-poest!
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
