Eestis tuleb vabavõitlusüritusi juurde nagu Raadio 2-s hiphopisaateid. Kaarel Kose & Cool D on kommenteerinud kolme-nelja võitlusõhtut. „Esimene oli vist King of Kings,“ meenutab Kaarel. Viimane ka, KOK 60. Selline kergus tulebki A-Rühma meestelt, kes on 20 aastat koos tegutsenud ja oma ala parimad.
Hiphop ja poks/vabavõitlus tõmbavad teineteist. Nagu räppar, nii ka kommentaator peab oskama improviseerida. Taipoksi trennis käiv Kaarel on ka ise ringi astunud ja see pole olnud mingi „Rahvaspordipäeva“ laadis tõstmine: murtud roided, katkised kulmud, väljaväänatud liikmed.
Kaarel, on kommenteerimistöö hirmutavam võrreldes laulmisega? Lauljaid kritiseeritakse vähem, sest igaüks ei oska laulda, aga iga Delfi kommentaariumis postitaja arvab, et oskaks võitlust kommenteerida.
Ma rohkem räpin, kui laulan. (Naerab.) Kui keegi veenaks mu kuskil päriselt laulmist nõudvas asjas osalema, siis vist oleks närv kordades hullem. Aga kommenteerimise puhul on närv sees korralikult, hoolimata sellest, et teen seda pigem meeldiva hobina. Usun, et sagedamini ja veidi enama pühendumisega saaks konarused välja triikida. Õnneks ei pidanud seekord üksi kommenteerima ja nii on kindlam ja lõbusam. Kommenteerimise puhul on alati kõhklusi, kas ettevalmistus on olnud piisav, kas ikka märkan üksikasju jne. Lisaks klassikalised asjad, mis jäävad alati hiljem närima, näiteks parasiitväljendid või liigne enda kordamine. Kommentaaridega on nagu klaverimänguga: kui pole proovinud, siis tundub jube lihtne.
Mis oli su jaoks avastus või üllatus kommenteerimistöös?
Üks asi, mida olen järjest enam hakanud märkama, on erinevus saalis nähtu ja ekraanile jõudva vahel. On asju, mida on saalis parem hinnata ja on aspekte, mida näeb pildis paremini kui kohapeal.
Mis on olnud meeldejäävad matšid kommenteerida?
Vist pea kõik Markko ja Mirkko matšid King of Kingsil on olnud super. Aga sõltub. Ma nimesid ei nimetaks, aga palju keerulisem on kommenteerida igavat matši ja seal ise huvituda ja hoida mingisugustki pinget.
Mis sul Cool D-ga ühist ja erinevat on?
Keeruline öelda. Me oleme nagunii kogu aeg nii palju koos, et juba oleme vist ühte nägu ka. Ta on parem poksija ja ma püüan kah.
Kui palju kommenteerijad kodutööd teevad enne võistlusi?
Me oleme teinud ja püüdnud kõikide võitlejate kohta nii palju kätte saada kui võimalik. Kuna seni on kommenteerimine hobi, siis on teiste ülesannete kõrvalt ajuti raske aega leida. Siinsete ürituste puhul on veel keerulisem infokildudest adekvaatset pilti kokku panna, sest oleme ausad, mõned siin ringi astuvatest meestest pole just nii hästi dokumenteeritud võitlusajalooga kui Mayweather või Joshua. Seetõttu hindame väga korraldajaid, kes püüavad kommentaatoreid taustainfoga varustada.
Milliseid kommentaatoreid hindad?
Olles ise kommenteerinud ja oma ristsed saanud, ütleksin, et kõiki, sest spordi puhul vahetuvad sündmused kiiresti ja oskus hoida pinget üleval, samas mitte sõnastusel koperdada, pidada meeles detaile jne on ikka väga keeruline. Sellepärast leian, et mul on veel palju õppida ja tööd teha, et see tuleks loomulikult. Ma ütlen ausalt, et erinevaid kommentaatoreid hindad erinevatel põhjustel. Lapsepõlvest on legendiks Gunnar Hololei, kes on kindlasti üks unikaalsemaid eetris olnud mehi üldse. Täna on tugevad Kalev Kruus ja Toomas Vara. Aeg-ajalt jään kuulama, et kuskohast tulevad võrdlused Tarmo Tiisleril. Ilmselt on erinevused ka selles, kes mis alaga sinasõbraks on saanud ja näiteks Kristjan Kalkun hokit kommenteerimas on väga hea. Häid tüüpe on rohkem, kui ma ette lugeda suudan.
Millised poksijad ja vabavõitlejad meeldivad?
Omadele elan alati kaasa. Max Vorovski on üks paremaid mehi vaadata, samuti mõlemad vennad Moisarid – seega siiras fänn. Ma võiks siia kõik meie paremad nimed järjest laduda. Badr Hari matšid olid legendaarsed. Poksi olen alati püüdnud vaadata ja hetkel Vassili Lomatšenko ja Gennadi Golovkin on atraktiivse stiiliga. Canelo Alvarez on ka hea. Mayweather on selline tüüp, kellele austust jagub mäekõrguselt, aga stiililt ei olnud teda nii põnev vaadata. Sama pädes Klitškode puhul, kuigi iga matši tuleb eraldi vaadata – näiteks Anthony Joshuaga oli lõpuni põnev..
Millise lauluga sa poksiringi tuleks?
Selget lemmikut pole. Ise valisin Pantera „Walki“ oma looks. Johnny Cashi „God’s Gonna Cut You Down“ kõlab hea loona. Lege on LL Cool J „Mama Said Knock You Out“. Toe Tagi „Parim parimast“ on ka kindlasti hea. Ringilaulude teema on täitsa eraldi pikk ja põnev uurimine. Sellest peaks täiesti eraldi pika jutu tegema.
Millised on lemmikpoksifilmid?
Mul on alati keeruline lemmikuid valida, seda enam, et mulle ei jää asjad meelde, ma võin rahulikult filme mitu korda vaadata. Mulle meeldivad legendaarsed kung fu filmid peaaegu erandita, ka need, kus tehakse ilmvõimatut (tagurpidisaltoga katustele hüppamine jne). Mida kaugem ja ajaloolisem, seda parem. „Ip Man“ näiteks on hea. See hakkas varases teismeeas Bruce Lee ja Jackie Chani filmidega. Legendaarne klassik on „Raging Bull“ ja „Rocky“ loomulikult, kuigi esimesi osasid on kohutavalt raske vaadata, sest poksist ja potentsiaalsetest meistritest on sealne lahmimine väga kaugel.
Viimase aja filmidest vist on lemmik „Fighter“ ja väga head on ka „Million Dollar Baby“ ja „Warrior“. Ja dokumentaalid on alati head, näiteks „When We Were Kings“. Rääkides Alist, siis tundub, et ma pole seda filmi vaadanud, kus Will Smith on peaosas. Pean vaatama! Ja siis on hulk filme, mis on ka head, nagu „Olli Mäki elu kõige õnnelikum päev“ või „Southpaw“ ja ka need filmid, mis pole poksifilmid, aga teemakohased, nagu „Fight Club“ või „Pulp Fiction“.
Kahjuks kodumaist head võitlusspordifilmi polegi olemas. „Lurich“ mõningate mööndustega vist ainuke. Ma olen alati mõelnud, et Martin Kleini elust ja eriti matšist Alfred Asikaineniga Stockholmi olümpial peaks tegema filmi. Tõenäoliselt saaks ühe maailma legendaarseima asja kokku. Kui seda veel ei tehta, siis hea tiimi olemasolul kirjutaks ise stsenaariumi.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
