Matthew Polly raamat “Bruce Lee. Elu” on seni autoriteetseim, kümneaastase uurimistöö tulemus, haruldaste fotodega filmilegendi elulugu. Autor murrab Bruce Lee’d ümbritsevaid müüte ja loob ikoonist laiahaardelise, inimliku portree. Ta väidab vastupidiselt levinud arvamusele, et Lee oli ambitsioonikas näitleja, keda paelusid võitluskunstid – mitte kung fu guru, kes tegi juhtumisi paar filmi.
See on aus, paljastav pilk muljetavaldavale, kuid mitte veatule inimesele, kelle enda lugu oli veelgi huvitavam ja inspireerivam kui mis tahes roll, mida ta mängis ekraanil.
Jeet Kune Do – rusika sulustamise viis
9. juulil 1967 pani Bruce oma uuele võitluskunsti meetodile kantoni dialektis Jeet Kune Do nime. Kõigepealt tuli ta välja hiinakeelse terminiga ning palus siis UCLA lingvistikaprofessoril tõlkida selle inglise keelde – “rusika sulustamise viis” ehk pikemalt “viis, kuidas rusikas kinni püüda”.
„Mida see tähendab?“ küsis Dan Inosanto Bruce’ilt, kui nad kord maanteel sõitsid.
“Vastase löömiseks on kolm võimalust: enne tema rünnakut, tema rünnaku ajal ja pärast rünnakut,” selgitas Bruce. “Jeet Kune Do tähendab rusika sulustamist enne tema rünnakut – tema liigutuste, tema mõtete või motiivi pärssimist.”
Ameerikas sündinud ja Briti Hongkongi koloonias kasvanud euraaslasele igati sobival viisil oli Jeet Kune Do hübriidsüsteem, milles segunesid ida ja lääs. “Sa pead millegi parema saavutamiseks oma keskkonnast lahkuma,” ütles ta Danile. “Mõni inimene ütleb: “Kuule, see jalalöök pärineb Koreast. Meie ei saa seda kasutada.Aga mina ei hooli sellest. See kuulub kogu inimkonnale.”
Jalgade töö ja rusikahoobid poksist, jalalöögid kung fu’st
Poksist võttis Bruce oma ületamatu jalgade töö ja rusikahoobid, aga kung fu’st jalalöögid. Tema loodud ainulaadset sulamit eristavad kikkpoksist ainulaadsed vehklemisest pärit elemendid. Vend Peter, keda Bruce austas ja kadestas, oli keskkoolis tippklassi vehkleja, kes õpetas Bruce`ilegi põhivõtteid. Ent alles pärast Ameerikasse asumist hakkas Bruce sellesse spordialasse tõsiselt suhtuma. “Mäletan, kuidas ma algul tutvustasin talle vehklemiskunsti ja tema ei pääsenud mulle mõõgaga lähedalegi,” meenutab Peter. “Kui ta 1965. aastal isa matusteks kodumaale tuli, proovisime uuesti, aga siis ei õnnestunud minul teda puudutada. Just niisugune Bruce oli: ta harjutas alati salaja.” Bruce’i köitis ka vehklemise teooria. Tema raamatukogus oli 68 vehklemisalast köidet – kõige rohkem veetlesid teda Aldo Nadi, Julio Martinez Castello ja Roger Crosnier raamatud. Termin Jeet Kune Do ehk “rusika sulustamise meetod” pärineb vehklemise “torke pareerimise” võttest. Oma märkmetest kirjeldab Bruce Jeet Kune Do’d kui “mõõgata vehklemist”.
Erinevalt poksijatest, kes seavad oma nõrga külje ettepoole, kasutas Bruce vehkleja en garde`i asendit: tugev külg kõverdunult eespool, parem käsi sirutatud, nagu hoiaks see mõõka, ja vasak kand kergitatud, valmis vahemaa vähendamisel kaitsest läbi lööma. Tema lemmikrünnakuvõte oli sõrmetorge silmadesse – sama võitlusviis, mida ta oli kasutanud Wong Jack Mani vastu. “Samamoodi nagu vehkleja mõõk, on see alati sihtjoonel,” kirjutas Bruce oma märkmetes, “sirutatud sõrme torge ohustab vastast lakkamatult.” Wing Tsunis oli Bruce`i õpetatud võitlema lähedalt ning kasutama vastase ohjeldamiseks pettetehnikaid (chi sao). Jeet Kune Do`s astust ta tagasi vehklemisdistantsile, viskus siis rünnates ettepoole ja hüppas otsekohe tagasi ohutusse kohta.
Jeet Kune Do oli Bruce Lee isiklik võitluskunstiviis
Ta viimistles seda nagu rätsepaülikonda, et ära kasutada oma siseagressiivsust, lausa ebaloomulikke reflekse ja vastase mõistmise salapärast võimet. “Bruce’iga sparrimine oli masendav, sest ta ründas sind juba enne, kui sa jõudsid reageerida,” ütleb Ameerika taekwondo isa Jhoon Rhee. Ühel õhtul, kui Bob Bremer kurtis, et Bruce on tema jaoks lihtsalt liiga kiire, selgitas Bruce, et küsimus pole üldse kiiruses: “Sekundi ühel murdosal sa ründad, aga mingil viisil ma mõistan, millal see hetk on.” Jesse Glover, Bruce`i esimene õpilane Ameerikas, ütleb: “Tema tegutsemise muutis nii tõhusaks asjaolu, et ta tajus vastase liigutust juba enne selle toimumist. Paljud tema uuenduslikud ideed lähtusid just niisugusest mõistmisest. Küsimus on selles, kui palju tema mõtlemisviisist sel arenguastmel on siirdatav keskmisele inimesele.” Bruce’i kui õpetaja probleem peitus selles, et ta suutis küll edastada oma ideid, mitte aga annet, kuid Jeet Kune Do toimimiseks oli vaja nii ühte kui ka teist.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
