Astur – Marõžihhin! Kaido Leesmann: matš Kwasiga õpetas Maikelile palju

Mõisakülas peetakse 2. augustil Mõisaküla Fight, kus Maikel Asturi vastaseks on Läti kikkpoksimeister Aleksei Marõžihhin.

Maikeli füüsilise ettevalmistuse ja toitumise eest vastutab Kaido Leesmann, kes on ise endiselt jõutõstemaailma tipus.

Mis toimub Maikel Asturi fännitsoonis?

Ega seal mingisugust eeskarjujat ei ole, aga karjumine käib kogu aeg ja on näha, et juhuslik inimene sinna ei tule ega satu. Mõnel korral on olnud inimesi, kellel oleme palunud lahkuda, sest on näha, et nad ei fänna Maikelit. Tuleb viisakalt küsida, et miks ta siis sinna üldse tuli, sest see on ju fännisektor. Kui tahad olla fännisektoris, siis pead fänn olema. Seal on alati tohutu kära. Vahel on ka turvamehed meie pärast mures, et mine sa tea, mida me teeme. Kellelgi pole seal mingit halba kavatsust, aga ma usun, et kuna me oleme nii suured Maikeli fännid, siis sellepärast seal oleme, käime ja teeme sellist häält.

Mis on Maikelis, selles noores mehes, see, mis paneb teid uskuma, et selle mehe teekond võib olla veel väga pikk ja uhke?

Mul on olnud väga palju õpilasi, kes on jõudnud kaugele. Tihtipeale treenerid näevad õpilase potentsiaali.

Enne kui sportlane ise seda näeb?

Absoluutselt, enne kui üldse kuhugi jõuame. Maikeli puhul imponeeris mind eriti tema karakter, lastetuba, loomulik intelligents ja tema arusaam sellest, et ta on treenitav.

Ehk siis lugupidamine. Pea maas, kui trenni tuleb, mitte ei käi nina püsti.

Jah, lisaks austus nende treeningkavade suhtes, mida me teeme. Kui sellist usaldust pole, siis treener ei saa korralikult tööd teha. Kõige rohkem on Maikeli puhul silma paistnud tema võitjakarakter. Ta tahab võita ja on valmis kõigeks. Vahet pole, mida ta peab ohverdama selle võidu nimel, midagi maha jätma. Seda ta ka teeb ja südamega.

See, millest inimesed tegelikult loobuvad karjääri nimel, on tohutu.

Absoluutselt. Mõtleme kasvõi sellele, et sportlane tuleb trenni ka siis, kui sajab vihma, kui on tuul, kui tal on paha olla või kehv tuju. Keegi ei ütle, et ei tule trenni, sest tal on halb tuju. Kõikide nende asjadega tuleb arvestada ja lihtsalt ennast ületada sellistel hetkedel.

Milline Maikeli viimasest neljast matšist meeldib teile enim?

Kui ma olen fännisektoris või vaatan ükskõik kus iganes neid Maikeli matše, siis mul alati süda peksab sees. Ma ei pabista kunagi oma võistluste pärast nii palju kui oma õpilaste või inimeste pärast, kellele ma kaasa elan. Kõige rahulikum minu jaoks oli matš hiinlasega. See oli selline, et oli näha, kui palju Maikel üle oli. Võib-olla minul oli üks mure, kui ma nägin, et Maikel juba peale teist raundi käsi tõstis ja võitu tähistas. Siis minu sees karjus kogu aeg mõte, et ta šampust liiga vara ei avaks. Kuid Maikel pidas ilusti lõpuni vastu ja tegi töö korralikult ära.

Ma usun, et matš hollandlase Chico Kwasiga õpetas Maikelile väga palju. Ei saa minna ringi käed puusas ja 40 sekundit vaadata, mida vastane teeb. Ta teeb seda, mida ta kõige paremini oskab: ta tuleb sind lööma ja siis 40 sekundi pärast avastad, et oled nelja-viie löögiga taga. Nüüd pead hakkama tööd tegema. See matš tegi Maikeli tohutult januseks ja järgmisi matše vaadates oli näha, et õppetund Chico matšist sai võetud. Selliseid matše tuleb ette, nii kurb kui see ka poleks, aga nendest tuleb õppida. Mulle tohutult meeldib, kuidas Maikel suudab kaotustest õppida.

Publik ega kirglik fänn ei näe, mida sportlane läbi elab peale matši: laps ei tunne kodus ära, mis iganes. See, mis järgneb, on tohutu emotsioon, kas siis adrenaliinilangus või kaotusevalu. Kuidas sellega hakkama saada?

Ma usun, et inimesed tulevad sellega toime väga erinevalt. Mõned ei tulegi toime kaotusevaluga. See jääb neid närima, neid saatma, võib-olla mõjutab tervet karjääri, see üks kaotus. Maikeli kaotustest rääkides usun, et ta on suutnud väga kähku teha sellest järeldused. Ta kaotab 52. sekundil nokaudiga, aga on aasta hiljem samas kohas teine mees. Isegi vastasel ja tema treeneril on raske uskuda, miks ta siis ei kuku. Eelmisel korral ju kukkus. Nad ei saa aru, et seal vastas on nüüd teine mees. See pole enam sama Maikel. Ta on aasta aega rohkem treeninud, kogenum, tugevam Maikel. See tähendab, et sportlane on vahepeal arenenud. Muidugi on ka vastane, ega ta ei tulnud sinna taandarengus. Need hetked on kindlasti ebameeldivad sportlasele, aga Maikel on nendega hästi toime tulnud. Iga sportlane mõtleb seda. Ükskõik kuhu nad järgmise nädala või kuuga lähevad, küsivad nad, mis juhtus. Selle peab üha uuesti endas läbi laskma. Peab silma vaatama emale, sõpradele, fännisektori eest läbi jalutama, neid siiski tänama. Samamoodi sponsoritega. Sportlane peab selle koormaga ilusti hakkama saama. Ma usun, et peab olema ka kõrval keegi sellistel hetkedel.

Millal sündis sõdalane Maikel?

Eks iga inimene ju kujuneb ja kindlasti on Maikelile väga tugevalt sisse kodeeritud see võidutahe, mis on antud talle kaasa jalgpallis, kus ta on väga pikalt treeninud. Mille peale seal võideldakse? Mitte punktide, vaid võidu peale. Kogu karakter on kaasa antud. Nüüd on vaja natuke aega, et inimene saaks hakata seda realiseerima, end täiustama, saada paremaks, et tal jääks külge analüüsimoment, kust panna midagi juurde, lihvida nõrkusi. Ühel hetkel, kui on juba väike kogemus taga, saadki öelda, et oled fighter. Kui inimene on teinud 10 fight’i, siis on ta juba fighter. Inimene ju kogu aeg areneb. Lähed üksinda sinna ringi ja kogu tiim läheb sinu küljest ära. Tuleb nende hetkedega üksi hakkama saada ja ühel hetkel tulebki välja, kas sa oled hunt või mitte.