Kehaline kasvatus oli põhikoolis Villem Kariku üks lemmikumaid aineid. Ta puudus kehalisetunnist ainult juhul, kui oli haigestunud.
Ta ei otsinud kunagi ettekäändeid, et jalg on haige või trenniriided kodus. Pigem luiskas perearstile, et too tunnist vabastust ei kirjutaks. Kui ka anti vabastus, siis sai õpetajaga kokkuleppele, et võib tunnis kaasa teha. Peale tunde sai käia ka jõusaalis, kus ta surus poistega kangi.
„Koolivennad hoidsid mind alati jõusaalis tarkustega kursis, et ma end üle ei koormaks. Sellest ajast peale on sport mu elus alati tähtsal kohal olnud,” räägib Villem.
Aasta oli 2013, kui ta sai Raplas tuttavaks ühe tüdrukuga. „Ta rääkis, et tegeleb tai poksiga, mille peale ma esimese hooga ehmusin. On ju tavaline, et mehed harrastavad sellist spordiala, kuid tuli üllatusena, et ka neiud,” meenutab Villem.
Tai poks tundus talle põneva väljakutsena ja ta otsustas ka ise proovi teha. Trennist leidis ta palju uusi tuttavaid ja sõpru, kellega tänaseni tihedalt suhtleb. Rapla Muay Thai Gymi kohta ütleb ta iseloomustuseks, et klubil on vägev ja hästivarustatud suur saal, mis meenutab natuke ka underground-stiili. Raplat on esindanud võistlustel edukalt näiteks Erno Rohtoja, Ander Mürkhain, Brain Õunapuu ja teised.
„Meil on väga ühtehoidev grupp, kellest on kujunenud omamoodi perekond. Vanad olijad tervitavad uusi alati väga julgustavalt. Ei ole sellist ärategemist, üleolekut ega kiusu. Kiusupunne ja agressiivseid kaklejaid treeningutele ei lubata,” sõnab Karik.
Rapla klubi veab Liisi Redlich, kes elas vahepeal Taanis ja tuli ka Taani meistriks tai poksis.
„Ta on üks kõige ägedamaid naistreenereid, keda olen kohanud. Vist ka ainuke,” kiidab Karik. „Ta on alati positiivne, abivalmis, hea juhendaja ja väga-väga heasüdamlik inimene. Neid kiidusõnu võib lõpmatuseni öelda. Ta kuulab alati probleemid ära ja leiab ka alati lahenduse. Lisaks on tal väga hea huumorimeel. Ta oskab treeninguid läbi viia ja motiveerida nii, et tuleb tahe ja hasart järgmine kord trennis kindlasti kohal olla.”
Motivatsioonimuusika on Villemil trennides hiphop, mida ta noorena kuulas palju. Eesti lemmikuimad hiphopartistid on Genka ja Reket. Kõige rohkem meeldib Kõik Boyzi lugu „2Kõik”, kus kõik peamised Eesti hiphopartistid on esindatud.
Treeningmatšidega on Villem saanud väga hästi hakkama ega ole pikkust kunagi vabandusena kasutanud. Tavaliselt on ta valinud sobivaima pikkusega trennikaaslase või mõne suurema, kes on nõus põlvedel olema. Ta ei ole kunagi ära öelnud ka jalgadel täispika vastasega sparrimisest. Kui pole kellegagi sparrida, siis läheb loosi poksikott. „Kui huvi ja tahtmist on, siis saab küll,” arvab Villem.
Omapikkuste võitlejatega pole ta Eestis kokku puutunud. Tais leidub neid küll. Võistlusmatšist ta ära ei ütleks. Tahaks näha oma nõrku kohti, et hiljem lihvida.
Markko Moisar postitas hiljuti meenutuspildi Karikuga. Esimest korda kohtus ta Moisariga oma koduklubis, kui Moisar käis külalistreeneriks. Pärast seda hakkas Moisar Raplat regulaarselt külastama. Iga kord kui Markko trenn oli, tuli olla platsis nagu kord ja kohus.
„Pärast seda oleme rohkem suhtlema hakanud. Külastasin ka Team Moisari koduklubi. Ja muidugi olen suurematel võitlusspordiüritustel talle kaasa elamas käinud,” sõnab Karik.
Algul sai kaasa elamas käidud oma trennikaaslastele, kui toimusid matšid Tallinnas Sparta spordiklubis. Kui juba suuremad võitlusspordiüritused toimusid, käis Karik sõpradega ka ikka omadele kaasa elamas, viimati King of Kingsil, mis toimus 2018. aastal. Peale seda on ta jälginud kõike otseülekandes.
Villem töötab kujundajana ja arvab, et eks igal kujundajal ole oma nägemus, kuidas võitlusürituse plakatit teha ja sõltub muidugi ka sellest, kuidas tellija soovib. „Ise olen siiani rahul kõigi Eesti plakatitega, mida olen näinud. Tublid! Olen saanud nendest ka endale natukene inspiratsiooni,” tunnistab ta. „Ma võiks disainida võitlusürituse plakati ükskõik millisena. Peaasi, et see oleks äge nii endale kui ka teistele vaadata. Plakat peaks olema kutsuv, silmapaistev ja ka selgelt loetav, et kõigil oleks vajalik info silme ees.”
Retroplakatid on Villemi meelest väga ägedad ja lahedad. „Värvide mäng on nendel plakatitel hästi toimima pandud. Ise tehes ei tuleks võib-olla kohe selle peale. Sellises stiilis pakateid võiks rohkem esineda, siis saab nooremale generatsioonile näidata. Sellel ajal oli muidugi plakateid teha palju raskem kui nüüd. Võta ainult arvuti kätte ja kuku tegema,” lausub Villem, kes on ka ise kujundanud mõned retrostiilis plakatid. Redditisse pole ta oma töid veel pakkunud.
Hetkel on Villem spordist erinevate terviserikete ja vigastuste tõttu eemal olnud. Üksikud korrad on käinud ja teinud, kuid see pole trenn, millega ta varasemalt harjunud oli. Lihased on siiski veel siiani mägised ja vihased, naeratab ta.
Sööb ta nii, nagu isu peale tuleb, aga peale trenni muidugi tervislikult. „Vormi saab hoida ka toidulisanditeta. Ma pole proteiinide ja muude sarnaste toodetega väga kokku puutunud. Põhiline ikkagi vesi ja tervislik toit,” täpsustab ta.
„Loodan peagi leida seda motivatsiooni, mis mu sees enne oli. Sport on lahe!! Soovitan seda kõigile,” sõnab Villem.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
