Madalmaade kikkpoksi ajaloost kirjutamiseks peab alustama Taist, kus 1964. aastal võitlesid kohalike taipoksijatega karatekad Jaapanist kahe ala segus.
Tadashi Nakamura alistas Tan Charani. Akio Fujihara alistas Huafai Lukontai. Kenji Kurosaki kaotas Rawee Dechechaile.
Kurosaki hakkas seda segastiili viljelema ja pani sellele nimeks mejiro. Tema õpilased pidid treenima vähemalt kaheksa tundi, et võrduda Kurosaki arvates kliima tõttu kahetunnise trenniga Tais. Kurosakit peeti saatanaks ja tema trenne ebainimlikeks. Kurosaki õpilane Toshio Fujiwara oli esimene Rajadamnerni staadioni võitja, kes polnud tailane.
Kurosaki oli kyokushin’i looja Mas Oyama (1923-1994) õpilane ja Oyama õpilane oli ka Madalmaade mees Jon Bluming, kõige tähtsam mees madalmaade kikkpoksi ajaloos, kelle õpilased on Lucien Carbin, Jan Plas, Hideyuki Ashihara ja Semmy Schilt. Bluming harjutas Kurosaki juures Mejiro Gymis ja saatis sinna õppima ka Plasi, kes asutas siis Mejiro klubi Amsterdamis.
Madalmaade Mejiro konkurendiks sai klubi nimega Chakuriki, mille looja Thom Harinck samuti Blumingi käe all treenis, kuid mõtles välja veidi erineva stiili. Mejirost pärit Jon Vos asutas omanimelise klubi Vos, kus hakkas treenima Ernesto Hoost.
1990. aastal võitlesid Amsterdamis kohalikud parimad Tai parimatega. Noor Ramon Dekkers alistas Namphon Nongkee Pahuyuthi. Rob Kaman alistas Changpuek Kiatsongriti. Need matšid peeti tai poksi stiilis. K-1 oli 1990. aastatel suurte meeste jaoks. 2002. aastal andis K1 Max võimaluse ka väiksematele meestele ja Madalmaade võitlejad hakkasid tai poksi juurest eemalduma rohkem K-1 juurde.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
