Olen oma elu jooksul alles viimastel aastatel päriselt aru saanud, kui oluline osa tervest elust ja enesearengu teekonnast on osata mingit sorti võitluskunsti.
Mäletan, et kunagi algkoolilapsena pani isa mind judo trenni. Käisin seal vist mõned kuud, aga minu jaoks tundus see tol ajal liiga teoreetiline ja palju arusaamatut maas püherdamist. Ja seal lõppeski järgmiseks kolmekümneks aastaks mu võitluskunstide praktika. Seda pikemat pausi toetas ka minu isiklik illusioon võitluskunstidest kui millestki, mis toetab vägivalda.
Kuni umbes 35-aastaselt asusin sügavamat enese tundmise teekonda käima ja õppima Rahvusvahelises Modernses Müstikakoolis. Seal jõudis mulle päriselt kohale, kui oluline osa enesearengust on hea kontroll oma keha ja meele üle. Ja seda õpetavad kõige paremini võitluskunstid.
Saanud Müstikakoolis korra aastas toimuvate treeninglaagrite käigus tugeva võitluskunstide pisiku külge, hakkasin ka Eestis endale sobivat stiili ja treenerit otsima. Algselt otsisin distsipliini, kus oleks ka sügavam vaimne pool, kõrge kvaliteet ning pikad traditsioonid kõik koos. Mitu aastat proovisin ja katsetasin erinevaid distsipliine nagu näiteks Krav Maga ja jiu-jitsu, kuid ei leidnud oma kriteeriumitele vastavat. Lõpuks tegin endaga rahu, et vaimne osa tuleb mul juba Müstikakoolist ja otsustasin taipoksi sügavamalt sisse vaadata. Tänaseks on see kombinatsioon juba üle aasta väga hästi toiminud. Siinkohal tänud Kevin Renno ja hr Zee.
See pani mind ka uurima, kui palju on võitluskunstid teadliku vaimse arenguga üldse seotud.
Võitluskunstid sündisid vaimsetest praktikatest
Esimesed süsteemsed võitluskunstid ulatuvad umbes 3000 aastat enne Kristust Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuridesse, aga kõige selgemalt on vaimne algupära näha Ida traditsioonides.
Esimesed süsteemsed võitluskunstid ulatuvad umbes 3000 aastat enne Kristust Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuridesse, aga kõige selgemalt on vaimne algupära näha Ida traditsioonides.
Hiinas arendasid 1500 aastat tagasi Shaolini mungad välja Kung-Fu süsteemi, mis algselt oli mõeldud kloostrite kaitseks. See distsipliin kasvas aja jooksul nende vaimsetest praktikatest nii suureks osaks, et seda käsitleti koguni osana budismist. Sri Lankalt on pärit angampora, mis hõlmab endas nii enesekaitset, võitlust kui ka meditatsiooni. India ajaloolised allikad toovad välja seosed veedade vaimse kultuuri ja võitluskunstide vahel ning 12. sajandi Keralast tulnud Chekavari võitluskunstide liini. Jaapanist on pärit samuraide liinid ning Bushido (sõdalase tee).
See ongi neil kõigil kunstidel üks ühine joon: õpetuste edasiandmine toimus liinisüsteemidega. Otse õpetajalt õpilasele, pikaaegse koostöö jooksul. Õpilane pidi oma koha õpetaja kõrval välja teenima. Olid kindlad tasemed ja iga tase tähendas uut pühitsemist ehk initsiatsiooni. Liinidel on alati olnud ka liinihoidjad, kes on käesolevas ajas kõige kaugemale jõudnud meistrid ja kelle ülesandeks on kaitsta liini jaoks olulisi traditsioone ja põhimõtteid, et kvaliteet säiliks ja ei tekiks kõrvalekaldeid.
Selline süsteem ei ole ainuomane võitluskunstidele. Liinipõhist edasiandmist leiab ka joogatraditsioonides, šamanismis ning näiteks 3000 aasta vanuses kuningas Salomoni vaimse arengu liinisüsteemis, mida esindab sama Rahvusvaheline Moderne Müstikakool, kus juba kaheksa aastat õpin ja ka teejuhina õpetan.
Seega näeme ajaloost, et võitluskunstid on tegelikult algselt olnud sügava vaimse töö maine täiendus. Need kaks poolt käivad ideaalis käsikäes. Hilisemates võitluskunstides on vaimne osakaal küll vähenenud, kuid olen märkamas trendi, et seda hakatakse taas rohkem väärtustama. Eriti tippspordis pole enam haruldus, et võitlejad teevad meditatsiooniharjutusi, palvetavad ja neil on lisaks treenerile ka oma vaimne teejuht. Näiteks Bruce Lee praktiseeris igapäevaselt taoismi. Georges St-Pierre (MMA) mediteerib ja teeb enne võistluseid visualiseerimise praktikaid. Need vaimsed distsipliinid lihtsalt toimivad ja võivad ühel hetkel osutuda ka oluliseks eeliseks vastase ees.
Võitluskunstid on tegelikult algselt olnud sügava vaimse töö maine täiendus.
Terves vaimus terve keha
Kindlasti olete kuulnud ütlust “terves kehas terve vaim”, aga mina ütleksin, et vastupidi on isegi olulisem. Terves vaimus terve keha.
Miks? Sest vaimsed distsipliinid nagu meditatsioon või kindlad energia juhtimise praktikad, töötavad alati potentsiaaliga, peale mida on füüsiline tegu palju lihtsam ära teha sest tee, mida käia, on justkui sillutatud. Vaadake näiteks Shaolini munkade videoid. Uskumatu, milleks nad võimelised on. Pikutavad mõõgatera otsas, puhkavad varbaga nina sügades, peale mida purustavad peaga pakse telliseid. See on kõigest ilus jäämäe tipp ja võimalik, sest nad oskavad suunata oma elujõu energia täpselt vajalikku punkti oma kehas. See on saavutatav vaid aastakümnete pikkuste rangete meditatsioonide, energia ja meele juhtimise praktiseerimise tõttu. Sellega kaasnebki kõrge meisterlikkus ka oma keha juhtimisel.
Mina avastasin enda jaoks võitluskunstide olulisuse just tänu vaimsetele praktikatele ja vajadusele oma keha ning meelt veel paremini kontrollida. Mitte vastupidi. Esmalt tuli sügavam arusaamine, kuidas inimene seestpoolt toimib ning vaimne kasvamine. Seejärel tuli soov seda kogemust laiendada, rohkem kehasse viia ja keha kui templit veel võimsama tööriistana kasutada. Usun, et võitluskunsti praktiseerimine ongi enesearengu protsessi loomulik jätk ning vajalik komponent. Ja vastupidiselt minu kunagisele arvamusele, et võitluskunstid toetavad vägivalda, püüavad õige praktiseerimise korral nad seda hoopis enesedistsipliini, meele juhtimise, enesekaitse, ümbersuunamise tehnikate ning austuse ja alandlikkusega iga hinna eest vältida.
Võitluskunsti praktiseerimine ongi enesearengu protsessi loomulik jätk ning vajalik komponent.Seega kui sa mõtled, et oled juba liiga vana, liiga aeglane või liiga kogenematu, et võitluskunstiga tutvust teha, siis tegelikult ei ole üldse hilja. Võib-olla on just praegu parim aeg alustada ja anda oma isiklikule arengule uus dimensioon.
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
Grete Kägo
Toimetaja
