Sarja “Kibuse teekond” kuuendas osas räägib Edvin-Erik Kibus sellest, kuidas ta ei olnud enam lihtsalt turist, vaid osa Tai poksi maailmast – koos selle rütmi, riskide ja valikutega, mis panevad proovile nii keha kui ka mõistuse.
Ringis on oma reeglid
Selleks hetkeks polnud ma enam lihtsalt turist. Olin selle kõige sees – mitte ainult kohas, vaid süsteemis, mis toimis oma rütmi järgi. Tai poks polnud lihtsalt trenn või matšid – see oli kultuur ja viis, kuidas asju tehakse ja ringis tuli see kõige paremini esile.
Tai poks polnud lihtsalt trenn või matšid – see oli kultuur ja viis, kuidas asju tehakse ja ringis tuli see kõige paremini esile.
Ringis ei võidelnud sa ainult vastasega, vaid matš oli osa suuremast tervikust. Live-muusika polnud lihtsalt taust, vaid mõjutas otseselt matši tempot – olid rahulikumad hetked ja hetked, kus tempo läks kiiremaks. Publik tegi panuseid ja ka punktide arvestus erines sellest, millega olin harjunud. Mitte iga löök ei lugenud võrdselt – rohkem hinnati tasakaalu, kontrolli ja seda, kes olukorda juhib. See oli süsteem, millest ma alles hakkasin aru saama. Samas kulges elu väljaspool ringi omas rütmis.
Üks hetk ja kõik muutub
Liiklus oli kaootiline ja ohtlik, seda eriti liiklusega mitteharjunud turistidele. Nägime õnnetusi kõrvalt ja see muutus ajapikku kuidagi normaalseks… ja ühel hetkel juhtus see minuga.
Tõusin püsti ja proovisin aru saada, mis juhtus? Jalg oli viga saanud, käsi marraskil. Alles seejärjel märkasin oma vasakut rangluud ja sain aru, et see pole enam seal, kus ta olema peaks. Pea hakkas ringi käima.
Kiirabi viis mind traumapunkti. Ma olin ilmselt šokis, sest kõik toimus kuidagi vaikselt ja aeglaselt. Kohapeal oodates nägin, kuidas inimesi viidi laibakottides välja – see polnud film, vaid reaalsus. See pani asjad perspektiivi – sain aru, kui õnnelikult mul tegelikult läinud oli. Samal ajal tuli kellelegi helistada ja öelda, et olen haiglas. Tagantjärele mõeldes polnud see lihtne kõne – ei mulle ega neile, kes selle vastu võtsid.
Vigastus ei olnud eluohtlik – rangluu ja abaluu vahelised sidemed olid katki, aga midagi hullemat ei olnud. Sain haiglas valuvaigisteid ja lihaslõõgasteid ning olukord oli kontrolli all. Reisikindlustust mul polnud – tol hetkel tundus see koht, kust kokku hoida. Õnneks ravikulud polnud suured ja roller läks remonti.
Hull eestlane – kõik või mitte midagi
Mingil hetkel hakkasin ennast veenma, et asi polegi nii hull. Kliima oli soe, ravimid toimisid ja käsi liikus. Hakkasin seda vaikselt testima. Ja siis tuli mõte – teeks veel ühe matši. See polnud ainult raha pärast, kuigi seda oli ka vaja; pigem oli see tunne, et ma ei saa pooleli jätta, olen ju Tais. Nii proovisingi trennis kõigepealt lapatööd. Mõtlesin, et löön ainult parema käega ja hoian vasaku kaitses, kasutan rohkem jalgu ja põlvi. Soe kliima ja ravimid andsid kindlustunde, et see on tehtav ja ma paningi matši kirja.
Seekord oli plakatil minu nime all Eesti lipp, vastaseks noor Brasiilia võitleja, ja esimene terav liigutus, mille matšis tegin, oli just vasaku käega – check hook, mida olin plaaninud vältida. Kohe pärast seda käis läbi tunne, et midagi rebenes, aga adrenaliin kandis edasi. Käsi püsis üleval ja keha liikus, isegi kui mõistus sai aru, et see pole tark otsus. Lõpuks õnnestus mul ka see matš võita.
Kolm matši kolme nädala jooksul. Kõik võidud. Ja sinna vahele üks avarii – vot see on juba Muay Thai hat-trick. Sain ka tasu – treenerid ja mõned teised panustasid minu võidu peale ning jagasid minuga oma tulu. Tänu sellele sai rolleri remont makstud.
Kõigele sellele tagantjärgi vaadates pole selles midagi mõistlikku, aga hetkes olles sa lihtsalt teed ega mõtle, kui kaugele oled juba läinud. Hiljem kuulsin, et Phuketil räägitakse siiani ühest hullust eestlasest, kes tegi lühikese ajaga mitu matši, sattus vahepeal avariisse ja läks ikka uuesti ringi – ja võitis kõik.
Tai maailm, tätoveeringud ja tagasitulek
Eestis, enne Taisse minekut, käisin seminaril, kus külalistreeneriks oli Ramon Dekkers. Mäletan tema lugusid – näiteks seda, kuidas Tais pandi tal haav kulmul kinni superliimiga, et matš lõpuni teha. Tol hetkel tundus see hull, aga hiljem sain aru, et seal on see lihtsalt osa sellest alast.
Sama kehtib ka uskumuste kohta. Tais pole tätoveering lihtsalt pilt nahal, vaid tähendusega märk – talisman, mis peaks tooma kaitset ja tasakaalu. Mõte teha Sak Yant tätoveering oli mul ammu olemas ning pärast avariid tegin selle ka ära. Usun, et see hoiab mind.
Sak Yant’i teeb Ajarn – traditsiooniline meister, kes ühendab vaimse ja tehnilise poole ning tätoveeringuga kaasnevad ka rituaalid ja õnnistus, mis selle niiöelda “aktiveerib”. Hiljem olen neid juurde teinud – igal neist on oma lugu. Minu jaoks olulisim on Pra Rahu, kes on seotud muutuste ja saatusega ning hoiab tasakaalu.
Eestisse jõudsin detsembri lõpus ja läksin spordiarsti juurde, kus sai pilt selgeks – rangluualused sidemed olid katki. Haigekassat mul ei olnud, seega läksin tööle; tänu füsioteraapia taustale sain töö Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja operatsioon toimus veebruaris.
Sellega sai Tai peatükk läbi. See ei olnud lihtsalt reis, vaid kogemus, mis muutis mu arusaamist nii spordist kui ka elust – seda mõistsin alles hiljem. Ühes olen kindel – ma ei käinud lihtsalt Tais, ma elasin selle läbi.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Enriika Vunk
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
