Võitleja Edvin-Erik Kibus jagab ausalt ja ilma filtrita oma teekonda võitlusspordi maailma. Tema lood räägivad hetkestest, mis jäävad tavaliselt kaadri taha – kahtlustest, juhuslikest kohtumistest, väikestest otsustest ja mõtetest, mis võivad aastate pärast osutuda märkimisväärseks pöördepunktiks.
- Edvini-Eriku eessõna: Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai. Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni. Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini. Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga. Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli. Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna. Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna.
“Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Sarja esimeses osas viib Kibus lugejad tagasi aega, mil mõned ideed olid tema sees alles aimdusena. Tol hetkel ei olnud tal veel suurt plaani ega teadlikku strateegiat – oli vaid tunne, et kuskil on olemas elu, mis alles ootab avastamist.
Üks tavaline hommik, mis ei olnudki nii tavaline
Jällegi üks hommik. Jalutan trenni ja märkan, et õhk on juba heledam kui eile. Mitte palju, aga piisavalt, et tänavalaternad ei tundu enam nii vajalikud. Peas on korraga liiga palju mõtteid, nagu keegi oleks mitu raadiot korraga käima pannud, ja ma ei ürita neid enam vaigistada. Otsustan lihtsalt kuskilt alustada, ilma et teaks täpselt, kuhu see mõte välja viib või kas tal üldse on mingit lõppu.
“Ma ei taha siin olla vaid külaline.”
Kui ma tagasi mõtlen, siis see oli vist kolmas kord, kui ma Hollandis käisin. Mingit suurt sündmust sellega ei kaasnenud, vähemalt väliselt mitte. Treeningud, laagrid, võistlused – kõik oli tuttav rütm. Aga just seal, ühel täiesti tavalisel hetkel, tekkis mul esimest korda väga selge tunne, et ma ei taha siia tulla ainult ajutiselt. See ei olnud suur unistus ega dramaatiline otsus, vaid pigem vaikne äratundmine, mis tuli kuskilt sügavamalt kui tavaliselt mõtted tulevad.
Ma kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja järsku tundus, et ma ei taha siin olla külalisena. Ma tahtsin olla inimene, kelle jaoks see kõik on tavaline – kes käib poes, istub rongis, ostab hommikul kohvi ja ei pea mõtlema, et see on “reis”. Tol hetkel tundus see mõte isegi liiga reaalne, nagu mingi paralleelne elu, mis jookseb mu praeguse elu kõrval ja ootab, millal ma sellele otsa vaatan.
Suvemajast leitud juhuslik raamat
Umbes samal perioodil, 2007. aasta suve kandis, juhtus midagi palju väiksemat, aga minu jaoks kummaliselt tähendusrikast. Olin maal, vanas suvemajas, kus me aeg-ajalt peatuda saime. See oli selline koht, mis ei püüdnud kellelegi muljet avaldada. Üks voodi, paar tooli, veidi kõver laud ja riiul täis raamatuid, mille keegi oli sinna aastate jooksul jätnud. Need raamatud ei olnud valitud ega kureeritud, nad lihtsalt olid sinna kogunenud, nagu tolm või mälestused. Ma ei otsinud sealt midagi konkreetset. Tõmbasin ühe juhuslikult välja ja see osutus raamatuks nimega “Loov visualiseerimine”. Ma ei mäleta, miks ma selle üldse lahti tegin, aga ma hakkasin lugema ja enne kui arugi sain, olin ühe päevaga selle läbi lugenud.
See oli minu esimene päriselt teadlik kokkupuude visualiseerimise mõttega. Mitte see tavapärane “mõtle positiivselt” lähenemine, mis kõlab alati natuke õõnsalt, vaid midagi palju vaiksemat ja samas konkreetsemat. Seal räägiti tundest, mitte pildist. Et sa ei kujuta ette mitte hetke, mida teised näevad, vaid seda, mida sina ise oma kehas tunned siis, kui midagi on juba juhtunud. See mõte jäi mulle kuidagi külge. Mitte kui reegel või õpetus, vaid nagu tööriist, mille ma panin taskusse, ilma et oleks täpselt teadnud, millal seda kasutan.
Ma hakkasingi seda katsetama, üsna märkamatult. Hommikuti kohe pärast ärkamist, kui pea oli veel poolunes ja mõtted ei olnud jõudnud oma tavapärast müra tekitada. Ja õhtuti enne magamaminekut, kui päev oli juba selja taga ja keha väsinud. Ma ei näinud end medaliga ega poodiumil, see ei olnud kunagi see pilt, mis mind tõmbas. Ma proovisin hoopis tajuda seda hetke pärast võitu – käed üleval, rahva energia, see kummaline segu füüsilisest kurnatusest ja kergest eufooriast, tunne, et midagi on päriselt tehtud. See oli üllatavalt lihtne ja samas väga intensiivne. Nagu mälestus millestki, mis polnud veel juhtunud.
“See oli nagu keele kuulamine, mida ma tasapisi mõistma hakkasin.”
Tol ajal oli mul ka üks kindel lemmikvõitleja, kelle matše ma vaatasin korduvalt. Mitte ainult motivatsiooniks, vaid ka puhtast huvist selle vastu, kuidas ta ringis liikus. Tema rahu oli see, mis mulle silma jäi. Low kick’id, mis ei tundunud kunagi kiirustavad, ja see viis, kuidas ta suutis ka kõige pingelisemates hetkedes jääda justkui natuke kõrvale, nagu ta vaataks toimuvat korraga seest ja väljast. Ma panin tema matše käima enne trenni ja vahel nädalavahetusel lihtsalt istusin ja analüüsisin liikumist, nurki, tempot. See ei tundunud õppimisena, vaid oli pigem nagu keele kuulamine, mida ma tasapisi mõistma hakkasin.
Märgilise tähendusega veider taustapilt
Ühel hetkel tegin ma midagi, mis tagantjärele tundub natuke lapsik, aga samas aus. Võtsin arvutis Painti lahti ja lõikasin ühelt pildilt oma näo välja ning panin selle tema asemele ühele K-1 MAX turniiri võidufotole. See ei olnud eriti oskuslik töö – servad olid ebaühtlased ja proportsioonid veidi valed, aga see polnudki oluline. Lisasin pildi nurka ühe sümboli, mille tähendusest ma tol ajal tegelikult aru ei saanud, OM, ja panin selle kogu kompoti oma arvuti desktopi taustapildiks.
See jäi sinna pikaks ajaks. Mitte kui mingi suur rituaal või igapäevane meeldetuletus, vaid lihtsalt pilt, millega ma ära harjusin. See harjumine oligi ilmselt kõige olulisem osa. See ei olnud enam unistus, mille poole ma iga päev teadlikult vaatasin, vaid midagi, mis lihtsalt oli olemas, nagu mööbliese toas, mida sa enam ei märka, aga mille puudumist sa kohe tunneksid. Ma ei mõelnud sellest kui eesmärgist ega plaanist. See oli pigem tunne, et mingi võimalik tulevik istub vaikselt mu silmanurgas ja ootab oma aega.
“Mõned asjad ei olegi kunagi päriselt kadunud olnud, nad on lihtsalt oodanud, et sa nad uuesti ära tunneksid.”
Tol hetkel ei osanud ma kuidagi aimata, kui sõna-sõnalt mõned mõtted, pildid ja kohtumised võivad elus ringiga tagasi tulla. Mitte maagiliselt ega dramaatiliselt, vaid peaaegu märkamatult, nii, et sa saad sellest aru alles siis, kui oled juba mitu sammu edasi kõndinud ja korraks selja taha vaatad. Ja siis tundub, et mõned asjad ei olegi kunagi päriselt kadunud olnud, nad on lihtsalt oodanud, et sa nad uuesti ära tunneksid.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Grete Kägo
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
