Olesija Saue on persoonibrändingu ekspert, kelle kireks on inimesed ja missiooniks nende inspireerimine – selleks, et igaüks saaks realiseerida oma maksimaalse potentsiaali ning saavutada erakordseid tulemusi. Just seetõttu on Olesija ümbritsenud end ka teiste inspireerivate inimestega ning on alati valmis end arendama. Nii jõudis Olesija hiljuti tänu võitlusspordiportaali GoodFight eestvedajale, Monika Kuzminale, elus esimest korda taipoksi trenni. Allan Volosatõhi poolt juhendatud trenn lükkas ümber kõik Olesija eelarvamused ning käivitas temas täiesti uue sisemise jõu.
Miks otsustasid taipoksi trenni proovida?
Ma poleks iial arvanud, et taipoks võiks mulle sobida. Kui aga võitlusspordiportaali GoodFight eestvedaja Monika Kuzmina hakkas enda trennidest videosid jagama, tekkis minus täiesti ootamatu mõte: tahan ka proovida. Tundsin, et minus on üks jõuline pool, mis on seni varjus olnud ja tahab nüüd nähtavale tulla.
Minus tekkis täiesti ootamatu mõte: tahan ka proovida!
Milline oli sinu arvamus poksist enne trenni?
Olen varem näinud just neid kõige karmimaid võistlusi, kus on higi, veri ja pisarad. Mäletan eredalt ühte matši, kuidas üks naisvõistleja pärast matši ära lohistati – ta küll võitis, aga oli täiesti läbi. See pilt jäi mind kummitama ja tekitas tunde, et poks on midagi liiga rasket ja julma, kindlasti mitte midagi, mis võiks sobida naistele.
Ütlesid peale soojendust, et taipoks on “hea tuju trenn” – mida sa selle all mõtled?
Trenn ise on füüsiliselt väga intensiivne – juba see, et soojenduse läbi teed, annab tunde, et oled võitja. Intensiivsus, fookus, füüsiline pingutus ja kohalolu viivad aju automaatselt teise seisundisse. NLP võtmes on see ankur: keha läheb pingutusse, meel keskendub ja ajukeemia muutub – tekib loomulik high-seisund.
Juba see, et soojenduse läbi teed, annab tunde, et oled võitja. Intensiivsus, fookus, füüsiline pingutus ja kohalolu viivad aju automaatselt teise seisundisse.
Kui keeruline oli esimeses trennis aru saada, mida ja kuidas täpselt peab tegema? Mis tundus kõige raskem?
Täpselt nagu iga uue asjaga – alguses tundus, et infot on korraga liiga palju. Kuhu lähevad käed, kuhu jalad, mis hetkel peab miski liikuma. Kõik need detailid tahavad tähelepanu ja korraks tekkis tunne, et ei jõua kõigele pihta saada.
Mis sulle kõige enam meeldis?
Kogu trenn tervikuna! Aga eriti see hetk, kui hakkasin juba tehniliselt aru saama, mida tegema peab. Kui oled kolm minutit järjest erinevaid lööke teinud ja siis lõpuks tabad õigesti – see heli, see tunne, mis kehast läbi käib, see on lihtsalt meeletu!
Kuidas jäid rahule treener Allan Volosatõhiga? Mida võiksid tema juhendamisest ka teised valdkonna inimesed õppida?
Allan oli väga toetav ja rahulik. Ta võttis aega, näitas ja selgitas, ning pani mind tundma, et ma saan hakkama. See julgustas ja inspireeris tohutult. Ma usun, et see on igas valdkonnas kõige olulisem – kui inimene tuleb esimest korda trenni ilma igasuguse ettevalmistuseta, siis just need väikesed eduelamused, mida treener suudab pakkuda, määravad, kas ta tuleb tagasi või hoopis loobub. Allan suutis luua mulle tunde, et tahan kindlasti tagasi tulla.
Mida peaksid poksivaldkonna eestvedajad tegema, et inimesed ei peaks poksi lihtsalt “peksmiseks” vaid näeksid selles midagi enamat?
Poksivaldkonna liidrid võiksid palju rohkem näidata seda protsessi ja mindseti, mis selle spordi taga on. Väljastpoolt nähakse ainult võistluste kõige karmimaid hetki, aga tegelikult jääb varju see, kui palju juba kasvõi treeningud inimesele vaimselt juurde annavad. Kui näidata rohkem seda, kuidas tehakse tehniliselt korrektseid lööke ja kui palju keskendumist see nõuab, siis hakkavad inimesed nägema, et taipoks ei ole lihtsalt “peksmine”. Vastupidi – see võib olla väga hea maandus ja tugev vaimne praktika.
Taipoks ei ole lihtsalt “peksmine”. Vastupidi – see võib olla väga hea maandus ja tugev vaimne praktika.
Ütlesid pärast trenni, et poks vajab rebrändingut – miks ja mida sa sellega täpsemalt silmas pead?
Rebranding tähendabki seda, et tuuakse nähtavale poksi teine külg. Mitte ainult karmid matšid ja veri, vaid ka see, et trennil on tohutult palju positiivseid mõjusid. Mina olen täna täielikult vaimustuses, ma sain trennist adrenaliini- ja endorfiinilaksu , aga kui oleksin samal ajal ka vastu vahtimist saanud, oleks tunne ilmselt teistsugune.
Sellepärast võikski tuua veelgi rohkem nähtavale näiteks naistele suunatud poksitrenne, kus fookus pole võistlusel, vaid tehnika, fookuse ja kohalolu arendamisel. Kui seda poolt rohkem nähtavaks teha, jõuaks poks veelgi laiema publikuni. Inimesed mõistaksid, et poks ei ole ainult valu ja veri, vaid vaimne tugevus, mis toob rõõmu ja positiivseid muutuseid.