WBC tiitlimatšil võitlev Uku Jürjendal: läks nii, et uksed läksid täitsa kinni

Keerulistel lapsepõlveradadel käinud, 21-aastaselt poksiga tegelema hakanud ja 2015. aastal parima taipoksija tiitliga pärjatud Uku Jürjendal (29) vabanes möödunud aastal vanglast. 13. oktoobril võitleb ta Belgias Yassine Boughanemiga WBC muay thai tšempionivööle.

Kahe aastaga vanglamüüride taga vene keele selgeks õppinud ja igal õhtul salaja kambris varjupoksi teinud mehena, kes raskustena tõstis teisi vange, räägib ta eksklusiivselt võitlusspordiportaalile GoodFight ära oma loo. Vanglaloo! Miks? Selleks, et me sellest loost õpiksime.

Uku, oled olnud võitlusspordi tipus ja teeninud välja 2015. aasta sportlase tiitli.

Jah, ma võitsin 2014. aasta maailmameistrivõistlused taipoksis. Tegemist oli amatööride võistlustega, aga mul oli kolm väga tugevat vastast. Võistlesin mitte nagu profispordis, vaid kaitsmetega, ja see on  tegelikult isegi palju raskem. Väga raske on vastasele viga teha, kui sul on pehmendused igal pool ümber.

Mida see tiitel sulle tähendas?

Normaalne. Ma ei võtnud seda nii, et nüüd ma olen kohale jõudnud sinna. Muidugi kõik teised vaatavad, et nüüd sa oled jõudnud sinna, kuhu tahtsid jõuda. Absoluutselt mitte. Ma tahtsin profiks saada, profitiitlit saada. Profitiitlit, mida ma nüüd mõne nädala pärast lähen hankima.

Me tuleme selle profimatši juurde tagasi, aga enne räägime ära ühe loo. Sa sattusid vanglasse. Miks?

Me otsustasime vennaga, et saame ratsa rikkaks. Proovisime erinevaid variante. Kuna ma päevatööd ei saanud teha spordi kõrvalt, siis proovisin teha oma ettevõtet, mis röövis veel rohkem aega. Siis mõtlesimegi, et riskime. Tegime narkolabori, tegime selle aine valmis, mõtlesime, et müüme maha, teenime palju raha, investeerime minu sporti ja siis kõik uksed lähevad lahti…

Aga läks nii, et uksed läksid kinni…

Läks nii, et uksed läksid täitsa kinni.

Mäletad sa seda hetke, kui jõudis kohale, et nüüd oleme vahele jäänud ja nüüd on kõik?

Jah, loomulikult. See oli päevapealt. Suur grupp politseinikke jooksis meid maha. 10 meest. Kui nägupidi asfaldis oled, jääb aeg seisma. Kõik oli selge.

Mida sa siis tundsid?

Tundsin, et asjad on sealmail. Kõik oli väga halvasti, väga halvas kohas. Saime mõlemad karmid vanglakaristused. Kumbki meist polnud enne seda vanglas olnud. Aga läksime kokkuleppele ja tänu sellele saime poole ajaga välja. Neljast aastast istusin ära kaks aastat ja kaks kuud ja vabanesin siis elektroonilise järelvalve alla, mis on mul ka õnneks läbi saanud.

Milline oli esimene vanglapäev?

Väga raske. Väga. Väga, väga, väga raske. Igasugused halvad mõtted käisid peast läbi.

Enesetapumõtted ka?

Nojah. Aga see ei ole lahendus. Sa ei ole üksi ja see on sul alati meeles, et sa ei ole üksi. Nii palju on inimesi, kes mõtlevad su peale. Enesetapp oleks loomulikult kõige lihtsam, aga sa ei ole üksi. Kui oleksid üksi, siis võib-olla olekski lihtsam.

Jõudu andis lähedastele mõtlemine?

Täpselt nii. Vastutustunne jäi alles siiski. Oli vaja lihtsalt vaadata , et mis saab ja ma olin kindel, et hästi see asi ei lõpe niikuinii.

Mis hetkest tuli kahetsus või paremaks saamise soov?

Kahetsus ja kõik tuli kohe päevapealt. Ma suutsin endale visualiseerida kogu seda teekonda, et see on pikk ja kindlasti ka raske. Ma sain kohe aru sellest, aga sellest polnud kasu tollel hetkel. Raske oli niikuinii. Enda sisemine hävitamine. Iga päev muretsesin ja muretsesin. Aga ühel hetkel – ma arvan, et siis oli pool aastat mööda läinud – tundsin, et olin kaalust väga alla võtnud, olin vaimselt energiast täiesti tühi, ma polnud saanud lähedastega suhelda ega midagi, ja siis oligi see hetk, et nii, nüüd pole enam muud valikut, peab hakkama ise sisemiselt kasvama või siis fake it, ’til you make it, kõik on hästi. Kõik on super, ma olen terve, ma elan. Ma hakkasin seda praktiseerima ja see oli mingi nädala küsimus, kui ma olin rahul sellega, mis mul on. Ma olin rõõmus. Ma teadsin, et vanglas istumine on ajutine.

Siis hakkas enesearengu teekond pihta. 200 raamatut lugesid läbi ja õppisid keeli?

Raamatute lugemisega alustasin juba varem, aga jah, ma ei lugenud neid võib-olla sellise õhinaga tõesti. Aga siis hakkas nagu täiel rinnal pihta. Tegin tunniplaani ja asjad. Ma ei raisanud sekunditki vanglaajast. Tegin 45-minutilised sessioonid, 10-minutiliste pausidega. Lugesin ja vaatasin tunniplaani. Kirjutasin endale pikalt ette, et nii, mul on lugemistund, kaks korda loen seda, kaks korda seda, 2×45 minutit. Ja siis oli trenn. Hästi palju trenni. Nii palju, kui üldse peas oli sporditegemisnippe. Õppisin mängima malet, mida iga tänapäeva noor ei mängi, aga mu vend on malekoolis käinud ja päris proff ja ta hakkas mulle vaikselt õpetama. Alguses ma ei osanud ühtegi käiku teha, aga lõpuks võitsin teda ja ta enam isegi ei mänginud. See, et ma päriselt võitsin teda, see oli päris äge. Meil olid sellised mängud, kus me mängisime viis tundi ühte mängu. Õppisin keeli. Vene keelt. Hispaania keelt.

Sa ütlesid, et oskasid alguses öelda vene keeles ainult „privet“.

Jah! Nüüd saan vabalt suhelda venelastega.

Kuidas see tehniliselt välja nägi?

Alguses visati mind kambrisse, kus me olime neljakesi, kõik venelased, ainult räägivad, et Uku, Uku. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mis Uku? Ma ei saanud isegi küsida, mida ta räägib, sest nad ei oska eesti keelt. Siis ma mõtlesin, et okei, ma pean hakkama keelt õppima. Õppisin, et kõige tähtsamad on sõnad. Sõnadebaas on vaja selgeks saada ja loomulikult praktiseerimine. Hakkasin praktiseerima ja tuli lõpuks. Ise täitsa imestasin, et lõpuks tuli välja. Ma alguses treenisin Garanti spordiklubis, kus on kõik venelased. Läksin sinna tagasi ja automaatselt rääkisin vene keelt. Tüübil oli karp lahti, et misasja, päriselt räägid või.

Vanglasse minnes otsustasid, et oled seal korralik, et õnnestuks võib-olla varem välja saada. Kui palju oli neid hetki, kui kõik oleks võinud halvasti lõppeda, tekkida konflikt, mis oleks takistanud varasemat väljatulekut?

Ma arvan, et äkki sada terve selle aja jooksul. Lugematu arv, üle kolme päeva oli mingi teema. Varem ma kunagi ei jätnud mitte midagi lahendamata. Alati jäi minu sõna peale, aga seal lihtsalt ei aita see.

Kuidas sa ennast alla surusid või läbi surusid?

Eesmärk oli silme ees, et ma saan siit välja ja ma lähen edasi spordiga sinna, kuhu tahan välja jõuda. Lihtsalt kõndisin minema ja ei viitsinud nendel teemadel üldse rääkida.

Keerasid selja?

Täpselt. See oli alguses väga valus, pärast isegi naljakas ja ei olnud seda probleemi enam.

Sa ei allunud vanglakiusamisele?

Absoluutselt. Ma nägin, et see on ainult nõrkadele inimestele ja ütlesin seda ka vennale. Talle oli tarvis seda õpetada alguses, sest ta läks väga kiiresti närvi, kui keegi midagi ütles. Aga sul ei ole midagi teha, saad sa aru. Lõpetad kas kartsas või saad karistust juurde ja varem vabaneda kindlasti ei saa. Sellise suure karistuse puhul on see täitsa mõttetu.

Kui palju sa said sisemiselt tugevamaks?

Väga palju, hoopis teine inimene. Tohutult palju tugevamaks. Mind ei õpetatud tugevaks seal, vaid ma ise õppisin seal tugevaks. Muudatused tulevad alati seestpoolt. Selline riigipööre toimus sees, ma tundsin. See on hästi võimas tunne.

Kui nüüd ajas tagasi vaatad, siis kas saab öelda, et võitsid tegelikult sellega, et sa vanglasse kukkusid? Said karistuse varakult kätte, äkki oleks hiljem hullemini läinud…

Jah, paraku küll on võimalik seda öelda, sest oli palju negatiivset, aga ka väga palju positiivset. Ma arvan, et kogu eluks on see väga hea. Ma ei taha kindlasti siinkohal öelda, et vanglas peaks istuma igaüks, sest 99 protsenti nendest, kes seal istuvad, lähevad veel halvemaks. Teadupärast on enamik inimesi karjaloomad. Nad lähevad kaasa kõigega, mida teised teevad, aga mina olen üks vähestest, kes kunagi ei lähe karjaga kaasa. Mind ei kõigutanud absoluutselt.

Kui palju sinu „ellujäämisel“ on seotust spordimehehingega, võitlejamentaliteediga?

On muidugi võitjahing, võitjamentaliteet. Ma rääkisin vangidele, et pääsen poole ajaga. Sain veel enne lõppu avavanglasse. See tähendas, et sain käia tööl. Kuskil paberil seda ei ole. Ükskõik kellele ma seda rääkisin, kõik ütlesid, et ah, ära unista, sa ei saa niikuinii mitte kuhugi. Et ütle nii parem, et sa istud terve aja ja kui saad varem, siis on hästi. Aga miks need inimesed niimoodi rääkisid? Nad rääkisid sellepärast, et nad ei uskunud seda. Aga uskuma peab. Kõik need situatsioonid, mis meil olid, mul tuli alati kohe see usk meelde.

Usk oli vankumatu?

Jah. Kohe kui mingi situatsioon tekkis, oli mul kohe nii, et ei, absoluutselt ei, kõnni minema siit palun.

Mida sa ütleks noortele, kes unistavad kiirelt rikkaks saamisest?

Ma arvan, et kõik oleneb. Seda ei saa nii defineerida, et kiiresti rikastuda on võimatu. Kui sa oled andekas inimene ja müüd seda annet, siis sa saad samamoodi kiiresti rikastuda. Lihtsalt tähtis on valida vahendeid ja kindlasti ei tohiks valida kuritegelikku teed.

Räägi päevast, kui vanglast välja said.

Kuidas öelda. Inimene harjub kõigega, aga siis oli tagurpidi raske harjuda korraks. Sa unistasid oma peas, et kui poodi saad, siis ostad kõik asjad sealt ära kohe. Siis läksid poodi, pea hakkas ringi käima, silmad hakkasid vett jooksma ja tulid sealt lihtsalt välja ja mitte midagi ei ostnud. Tegelikult lõpus ma enam ei unistanud sellest, et kui nüüd välja saan, siis teen. Ma hakkasin olevikus elama. Hästi tähtis on olevikus elada. Sain välja ja oligi jälle olevik ja ma lihtsalt elasin. Mul ei olnud mingeid uskumatuid emotsioone.

Teadsid algusest peale, et lähed spordi juurde tagasi.

Jaa! Tahan ära rääkida oma loo. Mulle meeldis taipoks, aga vanglas oli väga keeruline vormi hoida. Ma ei tea, kas on õige, et sportlased, inimesed, kes on veel noores eas ja tahavad spordis kuhugi jõuda, satuvad vanglasse. Ma arvan, et neile on kõige suurem karistus see, et nad satuvad vanglasse, sellepärast, et neil ei ole absoluutselt sööki, treeningvõimalusi ei ole, jõusaali, mitte midagi. Ei tohtinud isegi tõsta isetehtud raskusi. Kilekoti sisse panid raamatud või veepudelid. Neid ei tohtinud tõsta. Selle eest sai riielda ja isegi hoiatuse. Ma hakkasin tõstma inimesi. Sektoris on 50 inimest. Mõni on 50 kilo, mõni 60. Ma mässisin nad teki sisse ja tõstsin. Selle peale on täna naljakas mõelda.

Mis kõige hullem – toitu pole. Toidunorm oli 2000 kalorit päevas. Narkomaanist kõhn peenike poiss, tal jääb kõht tühjaks lõpuks, ta tahab veel, aga ma olen nendest kolm korda suurem, mul jääb kõht nii tühjaks. Kui ma veel trenni teen kaks korda päevas, siis see on uskumatu lihtsalt, aga ma leidsin ka sellele lahenduse. See on päris huvitav jutt, ma räägin selle kohe ära. Ainult kohupiimast elasin. Hästi palju on ebatervislike eluviisidega vange. Nad kõik jõid hästi kanget teed. Paned  seda pool tassi, siis valad vett peale ja jood. See teeb sind natuke pilve või selliseks uimaseks. Ma ostsin vanglapoest peaaegu tervele sektorile seda teed korra kuus. See oli ainuke investeering, mille ma tegin. Nemad panid kogu piima mulle. Kogusin selle kõik kokku ja tegin ise kohupiima kapis. Meil oli seal lamp. Lasin piima pudelis soojaks, siis tekkis hapupiim. Siis ma tegin ise sellise koti ja valasin hapupiima sealt läbi. Jumala super kohupiim tuli. Ma sõin ainult kohupiima. Diabeetikutelt sain rosinaid ja külmik oli ääreni kohupiima täis. Tegin täiega trenni ja no põhimõtteliselt polnud mingi probleem. Saab ka sellistes tingimustes hakkama. See on peaaegu uskumatu.

Vanglast pääsedes hirmu ei olnud, et äkki ei lubata enam sporti teha?

Absoluutselt mitte. Ma just mõtlesin, et aga kes see keelab? Terve selle vanglaaja ma tegin seda ja ma olin kindel, et ma teen seda ka edasi. Muidugi oli mul vanglas keelatud isegi varjupoksi teha, rääkimata ükskõik kuhu pihta  löömisest. Varjupoksi eest sain hoiatuse ja pidin seda tegema igal õhtul peale kella kümmet, kui vangla tuled olid kõik kustu ja kõik magasid.

Siis oli luba?

Ei olnud, aga ma tegin salaja omaette iga päev tund aega varjupoksi. Kujutasin ette lihtsalt oma vastast. See oli ainus võimalus võitlussporti teha. Ülejäänud aja pidin tegema kõike muud, tõstma inimesi ja muud jama, aga sai ka nii hakkama.

Millise tundega sa esimest korda ringi läksid peale vanglat?

Esimese matši kaotasin. See oli Fightlandil. Liiga võõras oli kõik. Polnud enam distantsitunnetust, see kaob ära. Üldse kuidagi võõras oli ja nii ta läkski. Kaotasin selle matši samamoodi, nagu nüüd Nr 1 Fight Show’l võitsin, aga see tunne tuli kiirelt tagasi õnneks.

Mida peale kaotust muutsid?

Pigem treeninguid. Mul oli tegelikult raskem kaal ja kaitse puudus täiesti. Ma olen ise tavaliselt agressor ja tahan rünnata. Vahetasin ka treenerit. Treenin Mosa Chatchwani juures. Töötasin hästi palju kaitse kallal ja tänu sellele järgmise matši võitsin. Nüüd olen kolm matši järjest võitnud minutiga. Kõik tehnilised nokaudid. Ma ise pean seda väga heaks tulemuseks.

Nüüd küsimus, mida küsiksid kõik: kuidas sa WBC tiitlimatšile said?

Ma arvan, et siin mängivad palju rolli tutvused. Mosa teab ühte promootorit, kes teab teist promootorit. See on kindlasti ka õnnelik juhus, et inimene, kes pidi tiitlile võitlema, ei saanud ja otsiti asendust. Läbi tutvuste anti see mulle.

Kuidas sa selle päevani treenid ennast?

Absoluutselt samamoodi nagu seni. Puhkust mul ei ole olnud. Ma isegi arvan, et Nr 1 Fight Show’l ei olnud ma tippvormis. Meelega ajastasin treeningmetoodika sellisena, et lähen samamoodi edasi ja tipp peab olema 13. oktoobriks.

Lähed võitma?

Igal juhul. Sellega mul kunagi probleeme pole. Kaotama ma kunagi ei lähe, ükskõik mis asi on.

Kes su vastane on?

Vastane on marokolane. Ta on Belgia superstaar, elab Belgias, aga treenib juba mõnda aega Tais. Ta on väga kogenud, 180 matši. Maailma edetabelis esikohal. Sellest suuremat midagi ei saa olla, sest ta on ka üliraskekaallane. See algab 104,5 kilost. Ma olen 105 kilo. Täpselt napilt.

Võtad sa seda kingitusena, et sa tuled välja nii raskest ajast ja sul õnnestub minna tiitlimatši pidama?

Jah. Ma arvan, et see on välja teenitud. Ise tunnen küll niimoodi.

Hirmutab sind ka natuke, et kui see lugu nüüd ilmub, siis inimesed ju arvavad väga palju?

Ma arvan, et siin ei ole midagi arvata. Kui mu nimi netis sisse lüüa, siis kõigile on juba ammu teada lugu. Ei hirmuta kogu see lugu.

Teed oma asja edasi?

Absoluutselt. Teen oma asja edasi ja vankumatult lihtsalt lähen. Ma lihtsalt lähen lõpuni välja.

Olen Ukule südamest tänulik oma loo jagamise eest ja loodan, et see on õpetuseks meile kõigile. Mulle, sulle ja eriti kõikidele noortele! Uku on raskest saatusest hoolimata üks neist õnnelikest, kes eluga väljus ja jääb üle vaid loota, et tulevikus tagasi vaadates väljus ka võitjana! 

Monika Kuzmina

Uku tänab kõiki oma lähedasi, kes temaga sel raskel perioodil mõttes olid ja kes teda elu uue lehekülje keeramisel on toetanud, eriti oma elukaaslast Nele Leppikut!

Monika Kuzmina

Toimetaja
info@goodfight.ee