Võitluskunstide müüdid ja legendid – Mõõgameistrid

Iga võitluskunst – kung fu, karate, juudo, aikido, sumo – on laiemas tähenduses samavõrd filosoofia kui sõjakoodeks. Nagu igal teiselgi kultuurinähtusel on võitluskunstidel oma müüdid, eripärad ja kangelased – lood, mis räägivad selle kunsti päritolust ja mõtestavad lahti selle varjatud põhimõtted. Mõned neist legendidest tuginevad tõestisündinud lugudel, samal ajal kui teiste lugude päritolu on kadunud aegade uttu. Tõde peitub nende poeetilises tarkuses.

Peter Lewise “Võitluskunstide müüdud ja legendid” on lühikestest mõistujuttudest koosnev raamat, mis annab edasi vanu idamaiseid tarkusi, milledes on sõnum ka nüüdisaegsetele inimestele.

GoodFight avaldab Peter Lewise raamatust loo mõõgameistrist.

Mõõgameister

Jaapani mõõgameister Miyamoto Musashi oli suurim, kes kunagi elanud. Tänapäeval tuntakse teda rohkem “Mõõgapühaku” nime all ja tema vägitegudest on teada palju lugusid. Üks selline lugu räägib Musashist, kui ta oli alles noor poiss, kaksteist aastat vana. Ta oli aastaid treeninud puumõõgaga võitlemist ja tundis nüüd, hoolimata oma noorest east, valmisolekut mõneks väljakutseks.

Tema võimalus saabus, kui kohalik mõõgavõitleja, keda kutsuti Kiheiks ja kelle kohta paljud arvasid, et ta on ümbruskonna parim võitleja, tuli Musashi külasse ning esitas väljakutse sealsele samuraile. Kartes Kihei kuulsust, läksid paljud samuraid tema külaskäigu ajaks teistesse piirkondadesse. Väljakutsest keeldumine tähendanuks au kaotamist ja seda peeti samurai arguse ülimaks väljenduseks. Ajal, mil Kihei oli turuplatsil, kutsudes mõnda samuraid endaga võitlema, astus lühike, kuid sihvaka rühiga Masushi ettepoole, et väljakutset vastu võtta. Kihei vaatas puumõõgaga poissi ja hakkas valjusti naerma. Ta lausus, et lömastaks poisi nagu sipelga. Ühe silmapilgu jooksul kasutas Musashi hetke, mil Kihei polnud valmis võitlema, ja sööstis võitlusesse. Kobra kiirusel pani poiss oma puumõõga liikuma ja see prantsatas vastu Kihei pealuud. Kihei, kes oli langenud täiesti ootamatu rünnaku alla, kukkus maha ning tema lõhestatud pealuu nägi välja nagu avatud melon. Siis hakkas Musashi kolpa mõõgaga raiuma, kuni see oli moondunud liha- ja luupuruks. Legend räägib, et seejärel pööras Musashi ümber ja kõndis vaikselt minema, jättes maha Kihei läbiklopitud keha ja legendi alguse.

Mõne aastaga kasvas Musashi kuulsus ja temast sai kardetuim mõõgamees üle terve Jaapani. Ta ei katkestanud kunagi õppimist, täiustades lakkamatult oma teadmisi võitlemise ja strateegia ning rünnaku ja kaitsmise kohta.

Ta ei katkestanud kunagi õppimist, täiustades lakkamatult oma teadmisi võitlemise ja strateegia ning rünnaku ja kaitsmise kohta.

Siis tundis Musashi, et on valmis võitlema suure Seijuro-senseiga, kes oli Kyoto mõõgakooli meister ning arvatavasti parim mõõgavõitleja.

Neil päevil võttis võitluskunstikooli juhile esitatud väljakutse vastu mõni vanem õpilane. Sel moel ei kaotanud meister oma au, kui ta õpilane sai lüüa. Seetõttu töötas Musashi välja plaani, olemaks kindel, et väljakutse vastuvõtja oleks Seijuro ise, mitte mõni tema õpilastest. Musashi teatas turuplatsil avalikult, et tahab võidelda Seijuro-senseiga ning kui too ei tule välja temaga kohtuma, on ta viimane argpüks. Musashi pani üles ka kuulutused, milles anti teada, et Seijoru-sensei kohtub Miyamoto Mushasiga elu ja surma peale. Kuulutusel oli ära märgitud ka kohtumise aeg, päev ja aeg.

Seijuro jaoks oli see liig mis liig. Kuigi vanemad õpilased palusid õpetajat lasta endil minna tema asemel, oli Seijuro nii vihane, et miski ei takistanud teda andmast sellele jultunud jõmpsikale surmavat õppetundi. Märgitud ajal ootas Seijuro-sensei kohusetundlikult oma väljakutsuja ilmumist. Samurai koodeks nägi ette, et sellise võitluse korral peavad kõik formaalsed etiketi punktid täidetud olema ja kohe pärast koitu – see oli äramärgitud aeg – seisis Seijuro kogu oma samurai hiilguses tolmusel väljal. Peaaegu kogu linna elanikkond oli tulnud välja võitlust vaatama.

Kaks tundi hiljem oli Seijuro ikka veel seal, aga Musashi polnud välja ilmunud. Möödus veel kaks tundi, ent väljakutsuja ei näidanud ennast ikka veel. Sel hetkel muutus Seijuro kannatamatuks ning hakkas lõdvestuma oma sünge võitluspoosi väsitavast hoiakust. Mushasi oli aga kõigest kümme jardi eemal, riietatud kohalikult talumeheks, ning seisis seal rahvale märkamatuks jäädes. Kui päev hakkas varajaseks õhtuks saama, oli tavaliselt tasakaalukas Seijuro silmnähtavalt raevus. Just siis lonkis Musashi rahva seast välja. Seijuro oli šokeeritud, nähes nii tähtsa sündmuse puhul solvavalt armetut vastast. Tema ärritus kasvas veelgi, kui Musashi käes paistis üksnes puust treeningumõõk. Täielikult raevunud Seijuro tõmbas oma mõõga välja. Kui tema hiiglaslik pikk mõõk tegi kaarja liigutuse allapoole, tõstis Musashi oma puumõõga laia kaarega ülespoole ning torkas selle vastase lõua all. Löök surmas Seijuro silmapilkselt.

Seijuro suri, kuna unustas zen-filosoofia kaks kõige tähtsamat aspekti: omada selget meelt ja keskenduda üksnes käesolevale eesmärgile. Tema kannatamatus ja raev, et Musashi vorminõudeid ei täida, ning Musashi ilmumine palju hiljem ja talumeheriietesse rõivastatuna viis Seijuro täielikult endast välja. Musashi teadis, et vihasel võitlejal on vihane meel ning vihane meel ei tunne oskusi ega distsipliini.