Uku Jürjendal on mees, kelle elus on olnud nii kõrghetki kui ka valusaid kukkumisi, kuid kelle sisemine jõud ja sihikindlus on teinud temast tõelise võitleja ning seda nii ringis kui ka elus. “Kui sina ise ei usu endasse, siis sa ei saagi hakkama, ükskõik kui hea sa oled. Kõik teised võivad sinusse uskuda, aga kui sa ise ei usu, siis sa kaotad,” räägib Jürjendal.
“Kui sina ise ei usu endasse, siis sa ei saagi hakkama, ükskõik kui hea sa oled. Kõik teised võivad sinusse uskuda, aga kui sa ise ei usu, siis sa kaotad.”
Lapsest peale võitja
Uku sporditeekond sai alguse hoopis kergejõustikust. “Nägin, et mul on füüsiline andekus. Olin aastaid kõigist parem, võitsin igasuguseid Eesti rekordeid. Kõik rääkisid, et olen tulevane Erki Nool,” meenutab ta. Olenemata headest tulemustest ja potentsiaalsest helgest tulevikust kergejõustikus tõmbas Ukut võitlusspordi poole.
Uku Jürjendal vs Badr Hari. Foto: Glory
Jürjendali perekonnas olid kaklemine ja võitlemine rangelt keelatud. “Me ei tohtinud isegi selleteemalisi filme vaadata. Sellest hoolimata meeldis mulle ja mu vennale see maailm väga. Käisime salaja sõbra juures Van Damme’i filme vaatamas ja proovisime lööke järgi teha. Mina olin vanem vend ja pidin oma väiksemat venda kaitsma. See sai kindlasti motivaatoriks, miks ma valisin võitlusspordi.”
Sisemine tung kaitsta nii ennast kui oma nooremat venda pani ka aluse tema teekonnale võitlusspordis. “Otsustasin, et saan kõige tugevamaks. Nii tugevaks, et isegi kui kambaga peale tullakse, siis mina võidan.”
“Otsustasin, et saan kõige tugevamaks. Nii tugevaks, et isegi kui kambaga peale tullakse, siis mina võidan.”
Elu võitlusspordi nimel
Kui Jürjendal kodust ära kolis, leidis ta lõpuks ka tee poksisaali. “Avastasin, et keegi ei keela mind enam ja mulle meeldis see tohutult. Muidugi ma ei teadnud veel sellel hetkel, et see saab minu alaks, aga ma nautisin sellega tegelemist.”
Uku Jürjendal. Foto: GoodFight, Erlend Štaub
Vahepeal veetis Uku mõned aastat Soomes, kuid Eestisse tagasi jõudes alustas ta koheselt taas treeningutega. “Olin selleks ajaks 21-aastane, kui jäädavalt Eestisse tagasi kolisin ja alustasin siis oma treeninguid spordiklubis Garant. Mul oli kindel eesmärk – saada kolme aastaga tšempioniks.“
“Mul oli kindel eesmärk – saada kolme aastaga tšempioniks.”
Selle eesmärgi nimel asus ta ka tööle. “Pühendasin kogu oma elu ainult spordile. Olin kolm korda päevas saalis ja tegin kõik võimaliku selleks, et saada paremaks. 24-aastaselt võitsingi maailmameistrivõistlused – saavutasin selle, millest unistanud olin.“
Madalseis ja taassünd ringis
Pärast meistritiitli võitmist jäi Uku treeningutesse kaheaastane paus. Aastal 2017 naasis mees aga taas võitlusspordi juurde. “Hakkasin kohe jälle matše tegema. Esimese neist kaotasin, aga siis võitsin jälle kolm matši järjest nokaudiga,“ meenutab ta.
Uku Jürjendal vs German Vandenvin. Foto: Rauno Vahtre
Peagi seisis ta silmitsi aga ootamatu katsumusega. Tais treeninglaagris olles purunes Uku vasaku põlve menisk. “Kaks kuud pärast operatsiooni pidi mu vigastus juba täielikult paranenud olema, aga kahjuks see nii ei olnud. Operatsioon ei aidanud ja valu ei kadunud.”
Vigastusest ja püsivast valust hoolimata otsustas Jürjendal sügisel toimunud Number One Fight Showl osaleda. “Ma astusin ringi põhimõtteliselt longates, põlvevalu oli ikka veel nii tugev.” Fedor Koltuniga peetud matš lõppes Ukule kaotusega. “Siis hakati mulle ütlema, et äkki oleks aeg lõpetada. Ma jäin sellel hetkel oma mõtetega täielikult üksi,” meenutab Jürjendal madalseisu, mis teda matšijärgselt tabas. Kõigele vaatamata oli mehel aga kindel plaan võitlusspordiga jätkata. “Ma otsustasin, et ma ei anna mitte mingi hinna eest alla ja lähen lihtsalt edasi.”
Uku Jürjendal. Foto: Number ONE Fight Show
Peagi ootas Jürjendali ees veel üks operatsioon ning pikad kuud taastusravi, kuid oodatud paranemist ei saabunud. “Alustasin ühel hetkel ise füsioteraapiaga ja mõtlesin välja erinevaid lahendusi, sest tavaline füsioteraapia minu puhul ei töötanud. Kuigi need harjutused tegid vigastuse veelgi valulisemaks, siis ühel hetkel sain ma oma jala jälle tööle.”
“Alustasin ühel hetkel ise füsioteraapiaga ja mõtlesin välja erinevaid lahendusi, sest tavaline füsioteraapia minu puhul ei töötanud.”
Taastumisperioodil alustas Jürjendal treeninguid Aleksei Kurdiniga. Pärast aastast koos treenimist ja valmistumist, viis järjekindlus võitleja peagi tagasi ringi ning ka kordusmatšile Fedor Koltuniga. “Panin kõik mängu. Mõtlesin, et kui ma talle ka teist korda kaotan, siis mis mul viga on? Aga ma tundsin, et võidan, ja nii läkski. Võitsin Koltunit tugeva nokaudiga.“
Fjodor Koltun vs Uku Jürjendal. Foto: Dmitri Averjanov
Enesekindlus on pool võitu
Uku räägib enesekindluse ja visualiseerimise tähtsusest nagu vaimsest relvast. “Sa pead tundma, et sa võidad. Mitte lihtsalt mõtlema ja arvama, et äkki sa võidad. Sa pead võitu enda sees tundma. Selline enesekindlus on juba pool võitu. Millegipärast on inimesi õpetatud, et “ära hõiska enne õhtut”, “kõik võib veel juhtuda” jne. Minu arvates on see kõik nii vale õpetus.”
“Sa pead tundma, et sa võidad. Mitte lihtsalt mõtlema ja arvama, et äkki sa võidad. Sa pead võitu enda sees tundma.”
Ta usub, et positiivsuse ja enesekindlusega saab edu saavutada absoluutselt kõiges. “Ma usun, et ka võitlemise juures on energia väga tähtis ja tegelikult on energeetiliselt võimalik vastast võita juba enne matši. See vahetu hetk enne ringi minekut on kõige suurem jõuproov, mis näitab, kes on fighter, kes on võitleja ja kes ei ole.”
Eestis tuli lagi ette
Viis aastat tagasi läks Jürjendal treenima Serbiasse, kus teda ootas ees uus tase. “Tahtsin minna keskkonda, kus mul oleks võimalus kasvada. Eestis oli lagi saavutatud. Aleksei Kurdin oli minu jaoks palju ära teinud, et ma sellele tasemele jõuaksin, aga nüüd tahan vallutada maailma.”
Aleksei Kurdin ja Uku Jürjendal. Foto: GoodFight, Dmitri Averjanov
Serbias treenis Jürjendal Miša Ronini ja Ronin-Carnage tiimi juures. “Olin seal kolm korda laagris käinud ja tundsin, et mind võeti seal koduselt vastu. Ma ei läinud enam lihtsalt seljakotiga rändama, vaid ma olin sinna väga oodatud. See andis mulle tohutu enesekindluse.“
Juba toona nimetas Jürjendal oma suurimaks eesmärgiks ONE Championshipi: “See on mu elu unistus ja Serbias treenimine aitab sinna jõudmisele kaasa. See on võimalus, mida ma ei saa kasutamata jätta. Ma kahetseksin seda elu lõpuni.”
Foto: Mihhail Triboi
Glory Kickboxing – iga võitleja unistus
Võitlussportlase päevad on rutiinsed ja nõudlikud. “Treeningud toimuvad kaks korda päevas, pühapäeviti puhkan. Jõutrennid, tehnilised trennid, vastupidavus, jooks ning isegi jooga.” Jürjendal tõdeb, et profisportlase elus peab olema rutiin, et saavutada parimad tulemused. “Minu kaaluklassis on füüsiline vorm tohutult oluline.”
Tänu Serbia treenerile Miša Baculovile sõlmis Jürjendal aastal 2023 lepingu ka Glory Kickboxinguga. “Glory on iga kikkpoksija unistus,” tunnistab Jürjendal.
Uku Jürjendal. Foto: Glory
Fännide toetus on hindamatu
Uku sõnul on just tema fännid ja toetajad olnud need, kes sellel teekonnal talle jõudu on andnud. “Ma ei ole kunagi palunud, et tulge ja toetage mind. Mulle meeldib, kui kõik tuleb spontaanselt minu tegude põhjal. See tunne, mis mind Eestis ringis käies valdab, kui ma näen kui paljud mulle elavad kaasa – see on uskumatu. Ma olen oma kaasaelajatele südamest tänulik.”
“See tunne, mis mind Eestis ringis käies valdab, kui ma näen kui paljud mulle elavad kaasa – see on uskumatu.”
Uku Jürjendal on mees, kes ei usu poolikutesse võitlustesse ja kasutamata jäetud võimalustesse. “Ma tunnen, et mu parimad aastad on alles ees. Plaanin võidelda veel vähemalt 5 aastat ja võtan sellest ajast kõik, mis võtta annab. Ma ei taha enam kunagi mõelda ega kahetseda, et oleksin võinud midagi veel ära teha.”
VAATA MINIDOKKI!
Grete Kägo
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
