Graciano Rocchigiani hukkus 1. oktoobril ja Boxsport pani sel puhul kohaliku poksikuulsuse kaanele.
Rocchigiani sai 1988. aastal IBF-i raskekeskkaalu tšempioniks. Esimene kaotus tuli 1994. aastal, kui ta poksis Chris Eubankiga WBO tiitlile. Rocchigianil oli selleks hetkeks 35 võitu.
Järgmised kaks kaotust tulid 1995. aastal kaasmaalase Henry Maskega IBF-i poolraskekaalu tiitlile poksides. Maske oli Souli olümpiavõitja ja Saksamaa üks populaarsemaid sportlasi. Rocchigiani oli tema kõrval murjan. Ütleme nii, et kui Rocchigiani oleks olnud jalgpallur, siis Paul Gascoigne. Maske oli Ida-, Rocchigiani Lääne-Saksamaalt. Rocchigiani kaotas esimese matši punktidega, kuigi paljud pidasid teda võitjaks, ja sai võimaluse kordusmatšiks, kuid kaotas punktidega ka selle.
Rocchigiani sai pärast seda WBC tšempioniks, kuid kõigest ajutiseks, sest WBC teatas, et oli kuskil eksinud. Ta sai siis võimaluse poksida WBC „õige“ tšempioni Roy Jonesiga, kuid matš tühistati, kuna Rocchigiani ei ilmunud pressikonverentsile. Rocchigiani andis Jonesi kohtusse. WBC võttis Rocchigianilt vöö, sest ta polnud kohtus käimise tõttu kaua poksinud. Rocchigiani andis WBC 1998. aastal kohtusse ja võitis 2003. aastal neilt 31 miljonit dollarit, millest WBC maksis küll veidi väiksema summa, sest see oleks nad pankrotistanud. Rocchigiani (41-6-1) karjäär oli sellega ka läbi.
Maske (31-1) kaotas karjääri viimase matši, kaotas tšempionitiitli ja loobus siis. 32-aastaselt. Maskest sai ärimees. 2010. aastal kuulus talle 10 McDonald’si restorani. Ta mängis ka peaosa filmis „Max Schmeling“, mille eest sai sakutada.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
