Uno Andreas Tavast astus Eesti Meistrivõistlustel taipoksis 14. detsembril ringist välja võidukalt. “Töö oli lihtne ja lühike,” nentis Tavast oma saavutuse kohta tagasihoidlikult, kuid märkis, et vastane oli siiski raske, kuna kaalus temast rohkem. “Mina kaalun 98 kg, tema kindlasti üle saja. Olen harjunud endast kergemate vastastega, aga võistlustel on alati oma raskused,” lisas ta.
Tavast rääkis ka matši käigust, tuues välja vastase tehnilise tugevuse. “Ta tabas mind taganemise pealt oma haakidega, väga ilusa tehnikaga. Olen seda õppinud, aga temal tuli see lihtsalt väga hästi välja,” selgitas Tavast.
Monika Kuzmina ja Uno Andreas Tavast. Foto: Virko Veskoja
Tavasti sõnul on üheks võitlusspordi lahutamatuks osaks vastase austamine. “Me teeme siin kõik sporti. Keegi ei ole kedagi tapmas. Kõik tahavad lihtsalt oma sooritust paremaks saada ja lõpuks ei arene sa enam ainult saalis kotti tagudes. On vaja tulla ringi kogemusi saama.” Tema sõnul kuulub võitlusspordi juurde lugupidamine nii vastase kui ka võistluste korraldamise reeglite vastu. Tavast kinnitas, et isegi kui matšides on kirg ja emotsioonid kõrgel, on pärast võitlust sõbralik käepigistus alati vajalik.
Isegi kui matšides on kirg ja emotsioonid kõrgel, on pärast võitlust sõbralik käepigistus alati vajalik.
Monika Kuzmina ja Uno Andreas Tavast. Foto: Virko Veskoja
Kahe matši vahel analüüsis Tavast ka järgmisi potentsiaalseid vastaseid, tuues välja nende tugevused ja sarnasused. Tema sõnul on Eestis raskekaalus võitlejaid vähe, mis teeb ka konkurentsi väiksemaks. “See on ebapopulaarne kaal. Maailmas on raskekaal see, mis areene täidab, kuid Eestis on täiskasvanute seas selle tasemele jõudmine keerulisem. Noortega tehakse suurepärast tööd, kuid täiskasvanute treenimine võistlustasemele jääb tihti tahaplaanile,” selgitas Tavast.
Maailmas on raskekaal see, mis areene täidab, kuid Eestis on täiskasvanute seas selle tasemele jõudmine keerulisem.
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
