Vallo Hannus, püstivõitluse prohvet

Vabavõitluse Eesti meistrivõistlused korraldab tänavu 3D Treening ja toimuvad need 9.-10. märtsini.

Englas tegi mullu EMV-le eriti ägeda külje Facebookis. Vallo Hannus ütleb, et eks 3D püüab ka ikkagi sotsiaalmeedias nähtaval olla ja loodetavasti tuleb saal inimesi täis, aga 3D fookus on ehk olnud veidi teises kohas.

„Selle fookuse tulemusena peame sellel aastal esimesed Eesti meistrivõistlused puuris. See on spordi jaoks suur edasiminek. Samal ajal on Eesti meistrivõistlustest taas tulemas otseülekanne, mida kommenteerib varasemast tuttav Kuldar Nei. Saali toome võistluste ajaks tribüüni, et vaatajaid paremini mahutada. Plaan on olla kõigi jaoks kättesaadav ja pildis,“ lubab Vallo, kes veab ka portaali Raskesport.ee.

Kelle saadab 3D Eesti meistrivõistlustele?

3D Treening tahab Eesti meistrivõistlustele sellel aastal välja minna 5-10 sportlasega. Võrreldes eelmise aastaga sihime kindlasti vähemalt paari kuldset medalit rohkem. Eelmisel aastal tõi meistritiitli vaid Ksenija Grabova. Ebameeldiva poole pealt kukkusime näiteks kergekeskkaalu finaalist kaalu mittesaamise tõttu välja. Sellel aastal selliseid vigu korrata ei taha. Vigastused tegid 2018. aastal natuke liiga ja keskkaalu read võivad seetõttu veidi hõredamad olla. Meie klubi koondis pole veel lõpuni paigas. On uusi nägusid, aga on ka varasemalt medaleid ja tiitleid võitnud sportlasi: Ksenija Grabova, Mario Kallas, Rasmus Tali jne.

Kaupo Kokamägi on alistamatu Eestis praegu?

Eestis astub Kaupo Kokamägi puuri favoriidina kelle iganes vastu. Euroopa medalistina see lihtsalt on nii. Fakt. Suure töövõimega mees, kes toob puuri üheksa minutit sellist survet, millega terves maailmas käputäis amatööre hakkama saab. Kaupoga on selline huvitav seis, et kui suures pildis olen ma Kaupo treeneritetiimis, siis Eesti meistrivõistlustel istun vastasnurgas. Kindlasti on meil paar tugevat sportlast ja mõned kiuslikud ideed, kuidas püüda Kaupolt kuld ära võtta. Seda näitas Rasmus Tali ka eelmisel aastal, et kulda pole enne finaali mõtet endale kaela riputada.

On MMAces nii laia kandepinnaga, et neilt klubide esikohta ei löö üle tänavu?

MMAces on kindlasti üks tugev konkurent klubide medalitearvestuses. Samal ajal tuleb Englas välja suure tiimiga ja Tokonis pole raske käega meeste puudust sellel hooajal olnud. 3D Treeningust ma ei räägigi – loomulikult läheme eesmärgiga olla parimad.

Teilt oli mullu eestikatel kolm kuni 84-kilost meest, kuid mitte ühtegi järgmises kaalus. Kui neist mõni oleks osalenud järgmises kaalus, oleks kaotused tulnud tõesti hävitavad?

See on juba omaette naljaks muutumas: kui tuled meie klubi võistlejate gruppi treenima, siis hakkad varem või hiljem kaaluma 84 kilo. Meil on tõesti selles kaalus mehi kõige rohkem. Ma ei usu, et need kaotused oleksid tulnud hävitavad, aga vabavõitlus on kaalusport ja suuremas kaalus on mehed pikemad ja füüsiliselt tugevamad. Üldjuhul on mõistlik võistelda ikka oma kaalus. 93-kiloste meeste seast hakkavad seal mõned 100 kilo pealt kaalu langetama EMV jaoks. See on juba päris tõsine kaaluvahe.

Saavad üritustekorraldajad teie puuri laenutada ja tarnida teise linna?

Me päris rendipuuriks seda siiski ei ostnud. Ennekõike on see puur meie klubi treeningvahend ja Eesti amatöörvõistluste areen. Meie puuri liikumist mõnesse muusse linna ma loomulikult ei välista. Pigem see millalgi ikka juhtub. Kõik võistlused ei pea ainult Tallinnas toimuma.

Mis sai Raju puurist?

Raju puur müüdi Soome. Sellel hetkel polnud meil ühelgi vabavõitlusklubil saali, kuhu seda oleks saanud püsivamalt üles panna. Puuri niisama raha eest laos hoidmine ja paar korda aastas kusagile üles panemine polnud otstarbekas. Ott Tõnissaar võib sellest taustast ja tehingust täpsemalt rääkida.

Teie õpilane Sten Saaremäe osales 16. veebruaril Soomes üritusel Cage 46. Kui palju vastase kohta tööd tegite?

Steni vastane Ville Mankinen oli eelneva vaatamise põhjal füüsiliselt tugev ja ohtliku haagiga mees. Mõlemad faktid said ka matšis kinnitust. Samal ajal ei kaitsnud ta väga hoolikalt jalalööke. Steni maadlus oli palju tehnilisem ja vastupidavus parem. Me küll alati teeme enne profimatše vastase videote analüüsi, aga see ei tohi olla matši minnes A ja O. Sellel tasemel spordis, kus meestest on üleval vaid paar videot ja sa lähed selle põhjal matši tegema, võib ees oodata päris suur üllatus. Arengud on kiired ja puuri võib astuda hoopis mingi teine mees. Eelkõige tuleb keskenduda sellele, milles ise hea oled. Vastase nõrkused on vaid boonus. Nii ka selles matšis.

Kui palju promote oma võitlejaid, et neid välismaale võistlema saada? 

Profisportlase avalikud efektsed videod on kindlasti suur müügiargument järgmiseks matšiks. Samas tundub, et need asjad käivad ikkagi pigem enamasti isiklike suhete ja usalduse tasandil. Oti Raju ajast tekkinud suhted on hetkel matšide saamisel olnud asendamatud. Sealt jätkates: kui sportlane on pääsenud mingisse liigasse, mis on pildil, siis teeb see juba müügitööd edasi. Selles osas on Steni Cage’i võistlema pääsemine hindamatu.

Teil on tohutult palju treenereid. See tähendab, et teil peab olema tohutult palju treenijaid.

Meie klubis treenib hetkel 400 inimese ringis ja kuna klubi kogupind on 1000 ruutmeetrit, siis piiri veel ei paista. Kõik on teretulnud proovitrennidesse tutvuma, millega Eesti suurimas MMA- ja BJJ-klubis tegeletakse.

Teie uuemad naistreenijad ei taha eriti võistelda või pole veel piisavalt head?

Eks naistel on keskmiselt see tung ilmselt natuke väiksem täiskontaktsel kahevõitlusalal ringi või puuri astuda kui meestel. Aga samas naised, kes sellele äratundmisele jõuavad, on terasest naised. Kui me Helin Paaraga EM-il kulla võitsime, siis ei olnud ka naiste kandepind lai, aga naised, kes olid võistlemas, ei olnud nalja tegema tulnud. Euroopa meistritiitel on selle kinnituseks. Samal ajal on meie klubis naistreenijate arv pidevalt kasvamas. Kindlasti on nende hulgas ka järgmine EM-i või MM-i medalite ründaja.

Andrus Värnik võttis The League’i Facebookis sõna kohtunike kohta. Andrus on küll võimalik, et Eesti ajaloo parim odaviskaja, ja istunud viimased 10 aastat vist vaat et sama kaua jõusaalis kui Mel Gibson, aga kuidas tal ringis läheks? Matš kindlasti oleks populaarne.

Andrus Värniku tehnilistest oskustest sportliku vabavõitluse osas ei tea ma mitte midagi, aga tippsportlase atleetlikkust ma ei alahindaks. Kui ühe maailmatasemel kergejõustiklase plahvatus valada vabavõitluse tehnilisse vormi, siis oleks see kindlasti vaatamist väärt. Ma loodan, et kui Värnik peaks kunagi puuri astuma, siis on tal ikka sadu tunde MMA tehnilist trenni selja taga. Üldiselt on kergejõustiklaste üldfüüsilisetreening vabavõitluse jaoks väga sobiv. Ega muidu poleks üheks Eesti parimate vabavõitlejate treeneriks endine sprinter Argo Golberg.

Kuidas vältida seda, et klubi sportlane ei kasuta õpitut kuritegelikult?

Kindlasti omab siin lisaks üldisele ühiskondlikule raamile oma osa ka klubi mentaliteet. Millised on klubi treenerid, mida klubis väärtustatakse, milline on üldine klubi kuvand klubi liikme jaoks. Kui see kõik ei aita, siis kahjuks meie juures treenida ei saa. Vägivallakuritegudesse ei saa me võitlusspordiklubina kuidagi kergelt suhtuda. Aastate jooksul on paaril korral inimest klubisse ka mitte treenima lubatud. Ligi 15 aastat vana klubi kohta on seda märkimisväärselt vähe. Tundub, et meie klubi ei tõmba selliseid inimesi ligi ja me oleme oma klubi õigesti kujundanud.

Kuidas te reklaamiks vabavõitlust lapsevanematele, kes mõtlevad, miks laps trenni panna?

Elu on näidanud, et kõige parem viis inimese südame võitmiseks on see, kui ta näeb, mida me oma trennides teeme. Youtube’i nokautidest koosneva MMA-video mulje meie alast lahustub sekunditega. Kui verises tipphetkedevideos on fookus justkui vigastamisel, siis meie trennides on vastupidi. Fookus on turvalisel treenimisel, õppimisel, enda hästi tundmisel.

Milline võitlusfilm on teie lemmik?

Ilmselt midagi poksifilmide klassikast. „Raging Bull“ äkki. See on lihtsalt väga hea film, head näitlejad ja hea lugu. MMA-filmides on kindlasti „Warrior“ hoopis mingil teisel tasemel tehtud film. Sporti kui sellist ma ju filmist otsima ei lähe. Ikka hästi räägitud lugu.

Kes on lemmikvõitlejad?

Kõige lõppu siis üks tõsiselt raske küsimus ka. Noh, lihtne oleks kohe vastata, et minu lemmikvõitlejad on need, keda ma ise treenin. Mis on ju ka tõsi, sest neid koos higistatud tunde ei vahetaks ma ühegi UFC staari vastu telekas. Aga see polnud ilmselt küsimus. Aegade jooksul on neid lemmikuid olnud väga palju. Ja sinna juurde palju neid, kelle sportlikus soorituses ühte või teist detaili nautinud olen. 1990. aastate keskel, kui MMA üldse minu jaoks pilti tekkis, oli kindlasti lemmik Royce Gracie, kes avas võitlusspordis ukse mingisse täiesti uude maailma. Kui sealt edasi nimesid loopida, siis: uusi lähenemisi ja kompromissitut tööd pakkunud Randy Couture, Bas „Ma ei saa elus kunagi kaks korda sama kaotust“ Rutten, terava jab’iga maasvõitlusgeenius BJ Penn, üldse teiselt planeedilt pärit Anderson Silva, mittekaaluvõttev ja üliliikuv Frankie Edgar, äärmiselt intelligentne võitleja Dominick Cruz, võib-olla et enim „all around“ MMA-sportlane üldse – Demetrious Johnson, Jon Jones ja Daniel Cormier oma ülimas andekuses ja töövõimes. Ohh… rohkem jääb nimetamata, kui nimetatud sai.