Kõik Uku Jürjendali peres on kokku puutunud muusikuks olemisega.
Isa Robert Jürjendal on kitarrist ja helilooja Weekend Guitar Trios ja paljudes muudes projektides. Robert ja Uku vend Anti (tšello) musitseerivad 23. aprillil Vilde muuseumi muuseumimeditatsiooni hooaja avaüritusel, abiks Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Äsja operatsiooni läbinud Uku on lubanud kontserdile kohale komberdada, mingu selleks vaja kasvõi karke. (Tegelikult julgustatakse sellel kontserdil lausa lamama.) Uku räägib, et ta džässi ei kuula, aga oma isa on ikka vahva kuulata.
Õde Lotte Jürjendal, kes on laulnud ja mänginud süntesaatorit Stellas ja mujal, teeb veidi karmimat muusikat, aga see Ukut ei häiri. „Lotte fänn olen juba iseenesest, mistõttu olen vaimustuses tema loomingust. Ta on multitalent,“ sõnab Uku.
Roberti sooloplaadil „Valguse palsam“ teevad kaasa ka Signe Jürjendal ja Iti Jürjendal. „Arvan, et kõik meie peres on kokku puutunud muusikuks olemisega. Minu muusikukarjäär sai läbi üsna noorelt, kui otsustasin pühenduda laulmise asemel kergejõustikule,“ muigab Uku, kes on teinud lühi- ja keskmaajooksu, tõuganud kuuli ja hüpanud kõrgust. Plahvatuslik mees, kui ka tema matše vaadata.
Olete teinud isaga Weekend Guitar Trio loo “Kaanon”. Kuidas see sündis?
Kui olin päris noor, alles kooliteed alustanud, siis meeldis mulle klaveri peal ja ümisedes meloodiaid välja mõelda. See konkreetne meeldis isale väga ja nii see käiku läkski. Minu enda lemmiklugu isa kirjutatud muusikast on “Une metsadest kevadesse”. Seda on alati võimas kuulata. Kõikidele isa kontsertidele ei jõua, kuna ta esineb üsna sagedasti, aga iga tema kontsert on olnud vägev elamus.
Kui palju pere võitlejale kaasa elab?
Kaasa elavad kõik. Kes näitab seda otseselt välja ja kes ütleb läbi lillede. Võistlustel käib kindlasti mu vend ja teine kord ka isa ja õde Lotte. Isa vaatab tavaliselt kodus otseülekannet. Ta vaatab huviga. Ema seevastu vaadata ei julge, küll aga kuulab teisest toast ja kui on positiivsed uudised, siis jookseb ekraani ette. Eks nad loomulikult muretsevad kõik, et jääksin terveks. Arvan, et kõige rohkem on mures õde Iti, sest ta peab seda väga brutaalseks ja ohtlikuks alaks. Kui aga mõni vigastus tulebki, siis on ema ja isa loomulikult kordades rohkem mures kui ma ise. Sest ise tean, et paraku vigastused käivad profispordiga käsikäes.
Kus selle meniskiga siis nii õnnetult läks?
Meniski rebestasin Tais laagri viimases pooles. Mitte sparrides, vaid tavalises lapatrennis. Peale jalalööki panin jala lohakalt maha ja kuulsin “krõpsu” põlves. Kohe sai tehtud röntgen, mis ei näidanud midagi. Pärast kahte nädalat paranemismärkideta oli selge, et midagi on katki ja peab minema tõsisematele uuringutele. Tänaseks edeneb taastumine jõudsalt ja varsti saab juba naasta löögitrenni juurde.
Saab haigevoodis ka mingeid harjutusi teha?
Haigevoodis olin tervelt kaks tundi, kui operatsioon tehti. Ühe päeva kargutasin ja sellest piisas. Tänaseks teen iga päev taastusraviharjutusi, sõidan ratast ja käin ujumas.
Tuleb ka silma peal hoida „verivaenlase“ Yassine Boughanemi tervisel?
Jah, ma ikka jälgin oma potentsiaalseid vastaseid. Boughanem võitleb 22. aprillil. Ta tundub olevat heas vormis. Loodetavasti tulevikus õnnestub mul temaga matš maha pidada.
Pruut Nele Leppik tegi just fitnessidebüüdi. Kui palju teda abistatud sai?
Nii palju kui vähegi võimalik. Tema ala pole iseloomult võimalik võrrelda minu alaga, aga mis puudutab jõutrenne ja toitumist, siis olen saanud abiks olla kindlasti. Mina jäin tema debüüdiga väga rahule. Ta saavutas megavormi väga lühikese ajaga!
View this post on Instagram
View this post on Instagram
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
