Tyson Fury: mul oli kõik olemas, kuid tundsin, et pole millegi nimel elada

Tyson Fury on ajaloo üks ebatõenäolisemaid raskekaallu poksitšempione. Jah, see oli Tysoni unistus, mis muutus aga täitudes õudusunenäoks, kui depressioon, alkohol ja kokaiin ta enda võimusse said ning tiitlitest ilma jätsid. Kirjastuse Tänapäev raamatus “Maski taga“ räägib Tyson otse ja ausalt, kuidas see kõik võimalikuks sai. Ta pühendab raamatu vaimse tervise olulisusele ja palub raamatu sissejuhatuses kõigil, kes ta lugu lugedes tunnevad, et neil esineb samasuguseid probleeme, kohe otsida professionaalset abi.

Just nii algab Tysoni lugu …

PROLOOG
Juuni 2016, Manchester

Spidomeeter näitas 160 miili tunnis. Kohe saab see läbi, valuga on kõik. Päike paistis, oli täiuslik suvepäev. Olin just endale saanud tuliuue punase lahtise Ferrari; olin raskekaalu maailmameister; mul oli kaunis naine ja perekond. Raske oleks ette kujutada paremat elu, aga mu hinges valitses pilkane öö.

Vaid mõne nädala eest seisin ringis ja kogu maailm tunnistas, et olen parim raskekaallane maamunal. Käisin selliste legendide jälgedes, nagu Jack Dempsey, Muhammad Ali, Mike Tyson ja Lennox Lewis. Aga nüüd, sõites maanteel oma uues unistuste autos, viibisin keset kliinilise depressiooni õudust. Mul oli kõik olemas, kuid tundsin, et pole millegi nimel elada. Mu eksistentsil puudub mõte.

Kui maanteelt kõrvale pöörasin ja kiirust vähendasin, teadsin ma, et käes on aeg kogu see piin lõpetada. Okei, Tyson, saa sellega ühele poole. Olin otsusele jõudnud, sest millelgi ei paistnud enam
tähendust olevat. Kõigest oli suva, ka minust endast. Suunasin pilgu lähenevale sillale. See oli sihtmärk, lõpp-punkt. Ferrari mootor urahtas taas ellu. See saab olema viimane heli, mida ma kuulen.

Mõne sekundi pärast saab mu meel selgeks, enam pole kõiki neid hääli, mis mu peas kummitasid. Surusin pedaali põhja. Lõpp oli juba nägemisulatuses.

Kuid hetk enne seda, kui oleksin avarii teinud, kisas hääl mu peas: „Ei! Peatu! Mõtle oma lastele!” Ma kihutasin sillast mööda ja vajutasin siis pidurile. Nii lähedal olin ma kõige lõpetamisele …