14. märtsil toimunud The League 11 pakkus lisaks matšidele publikule ka erilise etteaste, kui saali kohal astus üles slackliner Jaan Roose. VIP-laudade kohal tehtud trikid tõid õhtusse omaette pinge ja elevuse, sest publik jälgis iga liigutust sõna otseses mõttes alt üles.

Roose sõnul oli just see keskkond tema jaoks eriti nauditav, sest see andis võimaluse publikuga vahetult suhelda ka esinemise ajal. „Über hea keskkond, mul oli vaatajaskond täpselt seal minu all ja ma sain nendega suhelda samal ajal, kui ma trikke tegin.“
„Über hea keskkond, mul oli vaatajaskond täpselt seal minu all ja ma sain nendega suhelda samal ajal, kui ma trikke tegin.“Kuigi kõrgel ja publiku kohal liikumine nõuab temalt täielikku keskendumist ja rahulikku olekut, ei tähenda see, et enne esinemist pinget üldse ei oleks. „Seal peal olles ma pean olema lõdvestunud, aga enne esimest oli mul pinge sees.“ Õhtu meeleolu tõmbas ta enda sõnul kohe käima ka seetõttu, et ta elas enne enda etteastet matšidele kaasa.
Publiku jaoks tundus kõige närvekõditavam just see, kui lähedal toimusid trikid laudadele ja inimestele. Roose kinnitas siiski, et selliste etteastete taga on väga põhjalik ettevalmistus ning juhusele seal ruumi ei jäeta. Tema sõnul kulub turvalise lahenduse ülesehitamiseks palju töötunde ja päevi, sest iga detail peab olema peensusteni läbi mõeldud.
“Strateegia lõpus on see püant ikkagi kukkumine või hüppekukkumine, et inimestel tekiks küsimus, kas ta komistas või oli meelega.”
Sama täpselt on paigas ka see, kuidas etteaste üles ehitatakse. Roose ei tee liigutusi hetkeemotsiooni pealt, vaid mõtleb mitu sammu ette. „Mul on oma strateegia, kuidas ma seda teen.“ Ka etteaste lõpp on tema sõnul osa tervikust. „Strateegia lõpus on see püant ikkagi kukkumine või hüppekukkumine, et inimestel tekiks küsimus, kas ta komistas või oli meelega.“
Võitlusspordiga ei ole Roosel endal aga seni kuigi suurt kokkupuudet olnud. „Poksitrennis ei ole ma veel käinud.“ Küll on ta proovinud korra karated, kuid tundis üsna kiiresti, et see ei ole tema jaoks. „Ma olen ühes karate trennis käinud, aga siis ma otsustasin, et ma teen ikkagi teistsugust sporti.“











