Rasmus Paltsmar on 10-aastane noormees, kes on juba peaaegu poole elust veetnud spordisaalis. Ta võib olla pidanud rohkem matše kui Eesti praegused mitmed väga populaarsed sõdalased.
Eesti Muay Thai Liiga lõpuetapil Keilas oli Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemiat esindav Rasmus üle Akim Tsoist (Mosa MT). Avaetapil võit Richard Neithali (EKA) üle, seejärel 3:0 Tauri Tristan Taaliga (Rapla TPK) ja Silvester Truiaga (Rapla TPK).
Akadeemia uue saali avamisel mõne päeva eest korraldas Rasmus lausa demonstratsioonesinemise.
Kesk-Eesti Tre Raadio saates „Head uudised“ olid lisaks Rasmusele külas ema Birgit ja 4-aastane vend Revo.
Kuidas juhtus nii, et viis aastat tagasi leidis poeg tee võitlussporditrenni?
Birgit: Rasmus käis kõigepealt jalgpallitrennis, nagu väiksed poisid enamjaolt ikka käivad. Kui lasteaiakaaslased läksid džuudosse ja kuhugi mujale trenni, siis Rasmus ütles, et ka tema soovib teha midagi muud ja huvitavat. Rasmuse isa arvas, et džuudo pole päris see, sest ta ise oli kunagi sellega tegelenud. Mind on alati köitnud tai poks. Nii me siis seadsimegi sammud Spartasse, kus Kevin Renno andis trenne. Rasmusel läksid silmad särama. Siiamaani säravad.
Milline eeskuju on Kevin olnud teie lastele?
Birgit: Kevin on super treener ja fantastiline inimene. Last trenni viies usaldasin oma lapse tema kätesse. Kui laps läheb ringi, siis minul kui lapsevanemal pole enam midagi teha. Ma pean usaldama treenerit ja seda, mida tema näeb. Me pole kunagi kahetsenud. See, kuidas Kevin pühendub, on midagi väga erilist.
Rasmus oli kunagi nii haige, et polnud teada, kas ta üldse kunagi päris terveks saab.
Birgit: Jah, nii see oli. Oma 3. sünnipäeval käis ta operatsioonil. Olime väga pikalt haiglas. Seal ka öeldi, et tal pole immuunsust ja temast ei saagi kunagi päris lasteaia- ega koolilast. Elu on näidanud, et kõik on võimalik, kui väga soovida ja tahta.
Ta sai terveks, läks jalgpallitrennist poksitrenni ja siis saabus hetk minna võistlustele. Kes selle otsuse tegi?
Birgit: Sel hetkel oli Rasmusel natuke vanusest ja kaalust puudu. Ta on sale poiss ja seda kaalu ei tule müstiliselt kuskilt juurde. Sel ajal andis Keviniga trenne ka Taur Guitor. Nemad arvasid, et võiks minna ringi. Ma ütlen ausalt: ma ei mõelnud mitte midagi, et miks või et ma ei taha. Ma nägin, et laps tahab sinna minna ja nii ta läkski.
Olite ringi ääres kaasas?
Birgit: Ikka. Me oleme alati ringi ääres kaasas. Aga esimestel võistlustel oli nii, et eelneval päeval mul juba kõhus keeras, ma ei saanud magada. Samas lapsele seda välja näidata ei saa. Lapsele tuleb ikka naeratada, et see on äge. See läheb mööda, sa harjud ja usaldad aina rohkem treenerit ja ka oma last.
Rasmus, sa mäletad esimest trenni?
Rasmus: Jah. Treener oli Mosa (Chatchawan).
Ta vist on selline lõbus?
Rasmus: Jah, oli lõbus ja tegi palju nalja.
Mis kõige kiiremini ja paremini välja tuli?
Rasmus: Ma arvan, et jalalöögid.
Sul jookseb juba viies aasta. Miks sa endiselt trenni tahad minna?
Rasmus: See on selline ala, millega ma tahan tegeleda.
Mida tunneb 10-aastane poiss, kui ringis käsi tõstetakse ja öeldakse, et kohtunikehäältega võitis Rasmus Paltsmar?
Rasmus: Rõõmu.
Kui palju annab toetust see, et väikevend jookseb poksikindad käes ringi ja elab kaasa?
Rasmus: Palju annab. See on tore.
Väikevenna juba laseksid trenni?
Rasmus: Laseksin, aga tema kaalus pole kaaslasi, kellega trenni teha.
Seega on veel ikka natuke väike ja peaks ootama?
Rasmus: Jah.
Mida isa pojale ütleb?
Birgit: Ma ei oskagi öelda. Me oleme alati hästi toetavad, ütleme, et ükskõik mis, aga tema on alati meie jaoks tšempion. Me hindame väga seda, et ta üldse selle alaga tegeleb ja sinna ringi läheb. See nõuab väga suurt julgust. Mina pole kunagi kuskil niimoodi ringis käinud, kuid arvan, et kui inimene juba julgeb sinna ringi minna, siis ta saab elus ükskõik millega hakkama.
Kevin on käivitanud kampaania „Stopp kiusamisele“. On Rasmus enesekindlam kui enne trenne?
Birgit: Kui ta lasteaeda läks, ütles õpetaja, et lasteaias tekivad ikka igasugused nägelused ja nii oligi. Ma siis rääkisin Rasmusele, et kui keegi lööb ja aru ei saa, et ei tohi haiget teha või sulle see ei meeldi, siis lõpuks tuleb ikkagi vastu lüüa. Rasmusel läksid selle peale silmad märjaks ja ta ütles, et ta ei taha kedagi lüüa. Nüüd on Revo kasvanud terve elu selle keskel tänu sellele, et Rasmus käib trennis. Üks joon on meie lastel küll ühine. Ma käisin kevadel arenguvestlustel nii lasteaias kui ka koolis ja mõlema puhul öeldi, et nad ei satu konfliktidesse. Nad pole konfliktsed ega lase käsi käiku. Nad suudavad kõik asjad lahendada sõnadega. Arvan küll, et see teeb enesekindlaks. Näed, et ei pea kellelegi kättpidi kallale minema. Saad trennis end välja elada. Poistel ikka tekib see vajadus, et kas teeb kellelegi ära või ei tee. Kui juba käid sellises trennis, siis saad seda trennis teha.
Rasmus raputab pead. Mis oli ema jutus see, millega sa nõus pole?
Rasmus: Ei ole nõus, et ma ei taha lüüa. Vahest ikkagi tahan neid, kes halvasti ütlevad.
Kui palju su sõpru trennis käib?
Rasmus: Ei ole kedagi rohkem.
Aga klassikaaslased teavad, et käid juba viiendat aastat trennis?
Rasmus: Teavad.
Tõenäoliselt te ikkagi osale ühiskonnast tundute natuke segased. On keegi tulnud seda ütlema?
Birgit: Enam mitte, aga kui Rasmus alustas trennis käimist, siis ikka tuldi ütlema, et panite nüüd lapse sellisesse trenni, te nagu õhutate vägivalda. Mina lihtsalt vangutasin pead ja ütlesin, et ma ei tea, kas on õige öelda, aga mind väga ei huvita teiste arvamus. Igaüks elab oma elu ja minu lapsed elavad seda elu, mida nemad tahavad.
Seda asja tehakse erinevatel tasemetel ja tipp on päris karm. Nad on ennast üle treeninud ja neid on karjääri jooksul korduvalt katki pekstud. Kas ema süda unistab sellest, et nendest kahest armsast lapsest on saanud 25 aasta pärast väga suured staarid?
Birgit: See on küll selline kihvt pilt maalitud. Kui ma vaatan tippe, siis ma ei ütleks, et nad kõik on nii vigaseks pekstud. Elus võib juhtuda kõike. Kõnnid tänaval ja kukud pea ees vastu äärekivi. Võib-olla sured ära või saad trauma. Minu jaoks pole see selline koht. Ma olen jalgpalli mänginud ja mul oli palju rohkem vigastusi kui mu lapsel.
Jalgpall on päris hull asi.
Birgit: Kui ma vaatan, kuidas poiss mul teeb, siis ma ütleks, et see poks pole midagi nii hull ala, et saad nii palju vigastusi. Ühel võistlusel jooksis ninast verd, aga Rasmus võitles vapralt edasi.
Rasmus, mida sina tundsid sel hetkel, kui ninast verd jooksis ja küsiti, kas tahad jätkata?
Rasmus: Mul ei olnud see nii hull tegelikult.
Sa unistad sellest, et sinust saab kunagi treener?
Rasmus: Vastab tõele. Ja tahan saada maailmameistriks.
Millal see võiks juhtuda?
Rasmus: Kahe kuni viie aasta pärast.
Sa ei karda minna saali, kus on tuhat inimest?
Rasmus: Ei karda üldse.
Oled vanematega käinud suuri matše vaatamas?
Rasmus: Korduvalt.
Kelle matšid on meeldinud?
Rasmus: Mirkko Moisari. Ta on hästi kiire.
Nii et Mirkkot võib su eeskujuks pidada?
Rasmus: Jaa.
Viimasel Number One’il käisite?
Birgit: Kohal ei käinud, aga vaatasime küll. Me alati vaatame.
Kuidas te Rasmust ette valmistate enne võistlust?
Birgit: Me ei räägi sellest üldse. Ta on ise nii teadlik, mida ta tohib enne võistlust teha. Me ei taha enne võistlust teda pingesse ajada.
Mitu korda nädalas sa treenid?
Rasmus: Ma käin nädalas kolm korda trennis.
On see piisav kogus ettevalmistamiseks?
Rasmus: On küll.
Oled selleks valmis, mis 10 aasta pärast ees ootab?
Birgit: Mis puudutab hambaid, siis selleks ei pea tegelema poksiga, et neist ilma jääda.
Te olete tohutult tubli, et sellest 10-aastase ees räägite, kuidas ta arvatavasti tulevikus hammastest ilma jääb. Tohutult vapper poiss on, sest ta naerab selle peale.
Birgit: Poksitrenn karastab. Siis tead, kuidas elu käib.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
