Sven Kõiv poksist: lisaks heale füüsilisele vormile annab poks juurde ka enesekindlust

Sven Kõiv räägib, et avastas võitlusspordi juba siis, kui lõpetas keskkooli. Ta sai umbes pool aastat taipoksis käia kui elus tulid vahele töökohustused ning trennitee tuli pooleli jätta. Aastaid hiljem otsustas, et läheb tagasi klubisse, kus kunagi algust sai tehtud – tol ajal Saku Taipoksi nime kandnud, kuid tänaseks nime Võitluskooli vastu vahetanud klubisse. Seal käis Sven neli aastat, kuni tuli Covid viirus, mis kõik trenniklubid ajutiselt sulges. „Kuna otsustasin, et enam ma seda teed pooleli ei jäta, siis sai endale poksikott soetatud ja garaaži üles riputatud,“ sõnab ta.

Sven tegi mõnda aega iseseisvalt trenne ning vahepeal võttis ka erinevate eratreenerite käest tunde. Sel ajal kui tema iseseisvalt trenni tegi, oli Sveni elukaaslane otsustanud tema vana taipoksi grupiga liituda. „Kuna meil on ühine laps, siis polnud minul enam võimalust samal ajal trenni teha. Umbes aasta tagasi leidsin endale väga hea treeneri, kas andis ühes poksiklubis trenne. Sellest ajast saadik olen tegelenud klassikalise poksiga,“ räägib ta.

Foto: Georgi Abolõmov

Kui oled argipäevast väsinud, siis trennis tuleb see energia tagasi

Sven tõdeb, et kõige enam köidab teda poksi juures see mõnus tunne, mis tekib peale trenni – kui oled argipäevast väsinud, siis trennis tuleb see energia tagasi. „Kõik halb mis su sisse on kogunenud, selle saad sa välja elada treeningsaalis. Trenni lõpuks on selline hea kerguse tunne, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Koju minnes mõtled, et tahaks juba uuesti trenni minna,“ sõnab ta ja lisab, et lisaks heale füüsilisele vormile annab poks juurde ka enesekindlust. „Eks seda ütlevad kõik, kes sellega tegelevad ja see on ka kindlasti kõige olulisem peale füüsilise vormi. Kui varem olid selline tagasihoidlikum ärevates olukordades, siis nüüd pigem vastupidi. Kui oled harjunud saama lööke vastu nägu, siis enam ei karda nii palju kui varem.“

Sven räägib, et kõige suuremaks eeskujuks võitlusspordis on tema enda isa, kes on juba noorest saadik tegelenud erinevate võitlussportidega. „Kuulnud temalt jutte, kuidas kickpoks on teda tänavalt päästnud, on pannud mind alati imestama,“ sõnab ta ja lisab, et kõigepealt pead olema ise enda kõige suuremaks motivaatoriks, kuid teda on väga palju alati tagant aidanud ka elukaaslane. „Vahel peale väga rasket päeva on tunne, et ei jaksa mitte midagi teha. Tema suudab mind alati veenda, et läheksin trenni kuna ta teab, et iga kord kui olen kasvõi ühe trenni vahele jätnud, on mul sees väga halb tunne.“