Edvin Erik Kibus on Eesti poksiareenidel ilma teinud võitleja, kes treenis pikalt ka välismaal, kuid leidis siis, et kodumaal on igati parem, seda enam, et siinne võitluskunstide tase on võrreldav ülemaailmse tasemega.
Praegu võistlustelt taandunud Edvin Eriku sportlasekarjääri üheks omapäraks oli see, et noormees sai ülikooli füsioterapeudi hariduse, mis võimaldas tal aidata teisi ja hoida iseennast. GoodFight vahendab Edvin Eriku mõtteid tema erinevate võitluste kogemustest.
Kui ma täna mineviku peale mõtlen, siis karjäär on olnud päris pikk, üle kümne aasta olen juba võistelnud. On olnud nii suuri võite kui ka kaotusi. Väga hästi on läinud ja on olnud väga põnev. Olen saanud palju reisida, näinud erinevaid kohti ja erinevaid inimesi. Kõik need emotsioonid, mis tulenevad võitude ja kaotustega, on väga põnevad ja ma olen rahul, et olen selle ala valinud ja olen saanud seda sporti teha.
Kõige esimene inspiratsioon tuli filmidest. Bruce Lee ja Jackie Chan – tahtsin ka olla selline. Aga võistlusspordi ja poksi juurde sattusin siis, kui ma nägin Saku Suurhallis esimest korda profigalat. Peamatšis oli tolleaegne Tai kõige kõvem võitleja, kes elas pikka aega Soomes ja ta on tänaseks viieteistkümnekordne maailmameister. Tal oli ka väga tugev vastane, aga see, kuidas Tai poksija vastast kontrollis ja kuidas ta tehniliselt nii üle oli, see oli võimas elamus. Ma tundsin, et ma tahan ka seal ringis olla, seal publiku ees ja nende tulede all, see tundus väga võimas. Peale seda võistlust ma läksingi kohe trenni ja kuu aega peale seda oli mul esimene võistlus.
Esimese matši küll võitsin, aga peale seda, kuu aega hiljem, olid järgmised võistlused ja siis ma kaotasin oma teise matši. Võib-olla kui ma oleksin esimese matši kaotanud, siis nagu öeldakse, kaotusest õpib rohkem. Siis sa mõtled, miks see kaotus tuli, sa analüüsid oma tehnikat ja seda, miks sa seda trenni teed ja mis sa sellest saad. Kui ma oleksin enda esimese matši kaotanud, siis ma kindlasti ei oleks alla andnud, võib-olla see oleks rohkem kasuks tulnud, aga läks nii.
Võib-olla kõige meeldejäävam matš on tänase päevani olnud 2008. aastal, kui ma võitsin Eesti ühe nelja mehe turniiri ära ja see tagas mulle võimaluse minna Jaapanisse kaheksa mehe turniirile. Hiljem selgus, et ma pean minema kokku enda selleaegse iidoliga, kelleks oli Andy Sauer. Seda ma ei teadnud, aga siis, kui ma läksin Hollandisse võistluste ettevalmistumisi tegema, siis Hollandis ühes treeningklubis me juhtusime kokku. Mul oli väga suur au, et me saime ühes saalis treenida. Kuna tema teadis minu nime ja teadis, kelle vastu ta peab matši tegema, siis sain mina just tema käest teada, et me peame juba auringis kokku minema.
Täisväärtusliku elu juurde kuuluvad pere ja sõbrad.
Eesti on võitlusspordis sellisel tasemel, et piisab kui ära käia mõnes välismaa treeninglaagris, elada on kodumaal parem.
Kaotus on spordi osa, olen seda juba ringi minekul arvestanud. Palju oleneb sellest, kui hea on ettevalmistus, aga võid ka kõik asjad hästi teha, kuid üks löök on sageli see, mis kõik otsustab.
Sain eemal olles aru, et minu koht on Eestis, et siin on hea elada.
Läksin paremat paika otsima ja sain aru, et siin polegi nii halb — kui oled hea inimene ja oskad midagi teha, on Eesti parim.
Minu kontor on ring ja tööülesanne vastast võita!
Võtke aega, jalutage ja märgake rohkem. Selle asemel, et auto või ühistranspordiga linna kinno kihutada ja pärast restorani sööma istuda, siis mõnikord hoopis jalutage linna ning uudistage maju ja inimesi kui turist. Hiljem võtke turult värsket kohalikku toorainet ja kokkage mõnus lõunasöök. Igaõhtuse telerivaatamise ajal jätke telefonid lennurežiimil kapile ja istuge õues pingile. Jälgige taevast ja rääkige. Omavahel. Lihtsalt.
Üks asi on see, milline olen tavaelus, teine asi on sport ja selles ongi kontrast — sõdalane elab ennast välja areenil.
/Allikas: GoodNews /
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
