Ringo Tipp teatas Facebookis visiidist haiglasse. Mis juhtus?
Eelmisel reedel tegi Ringo Tartus viimase tugeva sparringu Fightlandiks valmistumiseks. Nagu sparringus ikka, nii sai ta ka siin ise lööke pihta ja viimases raundis pani Keijo Toomsaluga peadega kokku nii õnnetult, et pidi EMO-sse õmblema minema. EMO-s uuriti küll, et äkki on ka muid tüsistusi peale lõikehaava, aga kuna Ringo läks sinna otse ringist ja adrenaliin lõi alles, siis ei saanud aru, et midagi hullu oleks. Pea veidi kumises, nagu peale sparri ikka. Tehti kolm õmblust ja ta läks koju.
Järgmisel päeval oli Ringol kohutav olla: tasakaaluhäired, iiveldus, kätest kadus jõud ära vahepeal ja tekkisid krambid. Lisaks oli ta täielik juhe, igapäevatoimetuste tegemine võttis kordades kauem aega kui tavaliselt. Ringo ajas selle kõik väsimuse kaela.
Järgnevatel päevadel see kõik jätkus. Ta käis küll veel trennis, oli jube raske, aga ta mõtles ikka, et laagrilõpp ja väsinud lihtsalt.
Kui esmaspäeval paremaks ei läinud ja ta oksendas, viis hea sõber Arto ta Viljandi EMO-sse, kus tehti kompuuteruuring ja tuvastati tursekolle vasakul pool peas. Diagnoositi peaajupõrutus ja keelati kontaktspordiga tegelemine kuuks. Kui Ringo ütles, et tal on laupäeval matš, sai ta arstidelt pika loengu, mis juhtub, kui uuesti löögi saab pea pihta. Ringo jonnis küll vastu, aga tehti selgeks, et ei tohi mingil juhul võistelda, kui terve elu „köögiviljana“ voodis vedeleda ei taha.
„Siinkohal tahangi vabandada korraldajate ja kõigi toetajate ees, et pean raske südamega matši ära jätma,“ sõnab Ringo. „Ma ise oma lolli / põrutatud peaga roniks isegi ringi, aga pere ja sõbrad, kes ümber, ei luba seda mingil juhul teha. Ka treener Keijo ütles: „Kuule, mees, sellise diagnoosiga ma küll sulle nurka ei tule!“”
Paus.
„Meeletult kahju on – ropendasin ja vandusin terve eilse õhtu, sest nägime Keijoga julma vaeva ja ta viis mu poksi hoopis uuele tasemele…“
Olid pikalt Fightlandiks valmistunud. Pettumus on suur?
Pettumus on jõhker! Nägin ikka retsi vaeva ja Keijo push‘is mind kah julmalt. Sättisin oma asjad Viljandis nii, et sain Tartus laagri teha. Kaks korda päevas kõvad trennid Keijoga. Kogu aeg tundsin arengut. Julm pettumus on ikka.
Suudab sõdalane harjuda mõttega, et kunagi ei tea, kas tegelikult ringi saab või mitte või vastupidi, kas saab ringist välja või mitte?
No eks see ala on selline, et kõike võib juhtuda. Mul siiamaani on vedanud ja pole pidanud ühtegi matši ära jätma. Nüüd siis läks sitasti.
Viimasel Fightlandil väljusid kaotajana, ometi käitusid heas mõttes ikkagi võitjana ja olid valmis peale põrandal ära käimist ja arstide otsust jätkama. Kuidas selline vaimujõud sinusse tulnud on?
Kõik fighter’id tahavad alati edasi võidelda. Mina pole kuidagi eriline selles osas.
Mis saab trennide andmisest?
Kondorist on Martin Saigil ja Sigrid Kapanenil Fightlandil matšid. Ma katsun ikka ise nendega tegeleda. Täna-homme on veel viimased lihvivad trennid ja siis puhkavad. Kui ma pähe lööke juurde ei saa, ei tohiks midagi hullu juhtuda. Lihtsalt sitt enesetunne on.
Fightlandile publikusse tuled kohale? Kelle matši kõige rohkem ootad?
Fightlandil olen kindlasti kohal ja oma võitlejatel ikkagi nurgas. Neile mõjuks väga halvasti see, kui viimasel hetkel kellegi teise sinna saadaks. Võtan kellegi asjaliku appi ilmselt lihtsalt. Matšidest ootan kõige rohkem kah ikka enda klubi võitlejate matše, aga muidugi on ka kõik teised huvitavad vastasseisud. Tulge kindlasti vaatama!
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
