Eesti võitlusspordi tippsündmusel The League ülesastuv poksija ja treener Hannes Ilmjärv tõdeb, et ei ole 9 aastat võistelnud, seega on põnevust palju! Ta otsustas võistelda, sest matš toimub tai poksi reeglite aga 4 oz mma kinnastega. Seda pole Eestis veel toimunud, aga mujal maailmas on see tai poksi tõusev trend ning ta on huviga neid võistlusi jälginud.
Treenerina võisteldes saab omal nahal tunda, kuidas erinevad treeningmeetodid toimivad
Küsimuse peale, kuidas temast sai sportlane, sõnab Hannes, et ei ole end sportlaseks kunagi pidanud. „Sportlased on minu arust ikka need olnud, kellele teleri vahendusel kaasa elatud ja kes esindavad riiki olümpiamängudel või maailmameistrivõistlustel. Olen huvitatud võitlusaladest ja hea enesetunde nimel elanud keskmisest tervislikumat elu,“ põhjendab ta.
Karatetrenni läks ta 12-aastaselt, kikkpoksiga tegi tutvust umbes kahekümneselt ja mõned aastad hiljem jõudis tai poksi trenni.
Ta tõdes, et talle meeldis väga vahel treenereid asendada ja nii ilmselt saigi alguse tema treeneriteekond. „Väga lahe oli näha, kuidas keegi, kes alguses ei oska, minu selgituse peale asjast aru saab ja siis muudkui paremini ja paremini tegema hakkab ja lõpuks on kõik rõõmsad ja rahul!“ räägib ta.
Treenerina võistlemisel on Hannese arvates pluss see, et ta saab omal nahal tunda, kuidas erinevad treeningmeetodid toimivad ja mis on nende tulemused. Ta saab täpselt aru, mida võistleja ringis tunneb ja oskab ehk talle paremini toeks olla. „Kuigi inimesed on erinevad ja see, mis sobib mulle, ei pruugi sobida kellelegi teisele, aga mingi parema pildi siiski minu arvates saab,“ usub ta. Ka ärgitab ta spordiharrastajaid kasvõi ühe korra elus võistlustel osaleda – eriti neid, kes kardavad, sest see hirmust ülesaamise kogemus on hindamatu.
Hannes Ilmjärv. Foto: GoodFight
Lugu murdepunktist
Hannes meenutab kõige meeldejäävamat lugu, mis tal oma võistlustega seondub.
„Kunagi, kui ma võistlema hakkasin, ma koguaeg kaotasin. Kuigi tehniliselt olin ma hea, kehaline vorm oli ka normaalne, kuigi see saab muidugi alati parem olla. Aga mul jäi puudu aktiivsusest, ma kartsin tegutseda, ei julgenud endast kõike välja panna, hoidsin end tagasi. Oli ilmselt hirm, et kui ma nüüd selle liigutuse teen, saan ise pihta või kui ma need kolm liigutust teen, saab võhm otsa ja nii ma passisin ja passisin raundid lõpuni ja matšid lõppesid alati kaotusega. Ma iga kord kahetsesin pärast matši, et miks ma ei tegutsenud, mis mul viga oli… Veider oli see, et need kaotused ei kahandanud mu tahet osaleda võistlustel mitte üks raas! Kohe, kui uus võimalus oli tulemas, ma ei mõelnud kaks korda, et välja astuda.
Aga siis ühes fight’is sain põlvega vastu nina ja ninaluu läks katki. Kohtunik luges mulle 8 sekundit, mille jooksul ta mulle küsivalt silma vaatas, et kas ma olen valmis edasi võitlema. Kuid mina andsin alla. Kuigi ma tegelikult ei tundnud end kehaliselt sugugi väsinult, samuti vastane oli ka täiesti võidetav, tugev küll, aga mitte minust palju tugevam. Ma lihtsalt ehmatasin ninamurdumise raksust ära ja see pani mind alla andma. Oli kolmas raund ja lõpuni mingi 30 sekundit, tagantjärele mõeldes oleks võinud siiski lõpuni teha,“ meenutab ta.
Ta rõhutab, et ise treenerina ta kelleltki teiselt seda kunagi ei nõua, et ta sellise vigastusega veel võistleks, aga ise enda allaandmist ta jällegi kahetses. Siis umbes nädal aega hiljem tuli tal järgmine fight, kuhu ta läks praktiliselt katkise ninaga.
“Alguses olin jällegi suhteliselt alalhoidlik, nüüd juba täiesti arusaadaval põhjusel. Ühel hetkel aga tundsin nii selgesti seda valikut hirmu ja rõõmu vahel. Hullu rõõmu, mida ainult poksiringis tunda saab. Mõtlesin, et kaotada pole ju midagi, nina niigi katki ja nii ma andsin kuuma ja ennäe imet, vastane tõmbus kaitsesse ja lasi mul tegutseda. Isegi kui tundsin end väsinult, pingutasin veel rohkem ja selgus, et vastane on veel rohkem väsinud. Matši lõppedes olin kolmanda raundi aktiivsusega eelmise kahe raundi passiivsuse tasa teinud. Kohtunikele see ilmselt meeldis ja matš lõppes viigiga. Pärast seda oli mul kahe nädala pärast uus matš, kus mul oli juba see õige tunne selge, see õige valik, mis sa endas tegema pead, kui on valida hirmu ja rõõmu vahel. Selle matši võitsin kindlalt. Ja sealt edasi ongi mu matšid peamiselt võidukad olnud, peale 1-2 erandi,“ räägib ta.
Ta selgitab, et valikukoht, milleks oli tema võistluste murdepunkt, ongi see, mille pärast ta soovitab, et kõik harrastajad ringis ära käiksid. Pole mõtet loota, et kõik sellise läbimurde teevad, aga nad vähemalt saavad teada, millega või kellega neil endi puhul tegu on, saavad teatud mõttes endi sisse vaadata. „Samas mõnele pole see mingi väljakutse, mõne iseloom ongi selline, et ta ei tunnegi sellist hirmu või ületab ta selle mängeldes. Sellepärast eriti võikski võistelda need, kes seda kardavad,“ arvab ta.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
