Juba antiikspordi aegadest on võitluslikku liikumisharrastust peetud ikka meeste pärusmaaks.
Maadlus, rusikavõitlus ja nende segu pankration – need spordialad antiikolümpiamängudel olid tihti oma iseloomult eluohtlikud, neid peeti meeste seas isegi alasti ja naistel siia asja ei olnud. Tasapisi on ikka ka mõni naine sattunud meeste pärusmaale.
Näiteks oli 20. sajandi meie Eesti maailmameistritest supermaadlejate ja –tõstjate seas ka naisi. 1904. aasta St Louise olümpiamängude ajal peeti ka naispoksijate demonstratsioonmatšid.
Naiste poksi algus Soomes
1990. aastal siirdusime perega Soome Salo linna, mis on minu abikaasa Milde sünnilinnaks. Olime varsti kogu linnakese meedia tähelepanu keskmes. Õige varsti pakuti mulle kehalise kasvatuse õpetaja kohta kutsekoolis. Samas otsis mind üles kohaliku spordiseltsi Vilpas esimees Pentti Kovala ja pakkus treeneritööd poksis. Nii ma alustasingi treeneritööd, peamiselt Salo Kutsekooli õpilastega. Pentti Kovalal oli kolm tütart, kes tahtsid ka tulla poksima. Ta ütles, et Soomes ei tegele naised poksiga ja võiks teha proovi. Peale Kovala tütarde tuli kutsekoolist veel palju teisigi noori tüdrukuid trenni.
Kui olime juba pool aastat tegelenud, jõudis ka Helsingi peakorterisse kõmu minu erakordsest harrastusest tüdrukutega. Soome Töölisspordiselts TUL (Vilpas oli selle liige) saatis peatreeneri Jouni Lipsaneni Salosse asja uurima, et mis see „virolainen“ seal „touhub“.
Jouni Lipsanen oli kaks päeva Salos ja uuris minu tausta. Kui ütlesin, et mul on kõrgharidus ja et olen olnud Eesti noorte ja täiskasvanute koondiste peatreener 1963 kuni 1975 ning ka ülikoolis poksiõpetaja, siis jäi „Helsingi saadik“ Jouni Lipsanen minuga rahule ja andis minu trennidele kiitva hinnangu.
Juba järgmisel päeval ilmus ajalehes Salon Seudun Sanomat artikkel pealkirjaga „Salo tytöt ovat Suomen naisnyrkkeilyn pioneerea“. Mis tähendas seda, et Soome naiste poks on saanud alguse Salost, minu tüdrukutest treeningrühma tunnustamisega. See oli 1992. aasta märtsis. Aasta hiljem Salo Box Openi ajal sooritasid kaks minu rühma õpilast Henna ja Hanna edukalt poksikohtuniku eksami nii punkti- kui ka ringikohtunikuna. Nende nimed on kirjas ka Soome poksi ajaloo raamatus.
Naiste poksiharrastus Tartu Ülikoolis
2000 – 2008 olin Tartu Ülikoolis õpetaja poksi erialal. Arvestuse nimel käis Jakobi tänava võimlas ca 70 tudengit poksimas, neist 35 olid naised. Oli aastaid, kus naisüliõpilasi oli poksis rohkem kui mehi. Saladus võis peituda selles, et peamine tegevus oli poksi kaitsevõtete õpetamine, mistõttu löögid märki ei tabanud, vaid jäid kaitsesse kinni.
Ülenurme Gümnaasiumis 2015 – 2017 oli kummaline see, et kuulutuse peale kogunes poksijate grupp, mis koosnes 12 tüdrukust ja ühest poisist. Löögitehniliste oskustega paralleelselt õpetasin kõiksugu kaitsevõtteid koos vastulöökidega. Poksijad kaitsesid ennast niivõrd hästi, et keegi lööke läbi ei lasknud ja olid väga huvitatud treeningust just sellise juhendamise tõttu.
Tänavu mais korraldasin koos Soome fitnessipoksi grupiga noortele, naistele ja meestele poksitreeningud tervisespordi põhimõtte kohaselt. Soomes nimetatakse seda poksistiili „kuntonyrkkeily“, mõnikord ka fysioboxing või cardioboxing. Eestis olen kasutanud sõna „fitnessipoks“.
Suveolümpialt Riost sai Soome ainult ühe (!) medali. Kastanid tõi tulest välja naispoksija Mira Potkonen kehakaalus kuni 60 kg. Olgu märgitud, et Mira alustas poksimist fitnessipoksi rühmas, kus pöörati tähelepanu just löökide ja kaitsete tehnikale.
Naiste poks olümpial
Rahvusvaheline Olümpiakomitee lubas naiste poksi olümpiale 2010. aastal. Ainult kolm kehakaalukategooriat on senini olnud kavas: 45-48, 57–60 ja 69–75 kg. AIBA on esitanud ROK-ile palve suurendada naiste poksis kehakaalude arvu, näiteks viieni. Kuid nüüd on tabanud poksi hoopis suurem häda – ROK tahab poksi kustutada Tokyo mängude kavast. Põhjuseid on mitmeid, kuid määravaks saavad kohtunike korruptiivne tegevus ja AIBA segased rahaasjad suhetes ROK-iga.
Kõigele vaatamata omab poks noorsoo spordi- ja kasvatussüsteemis kindlat kohta. Kuigi Eestis pole naiste poks veel jalgu alla saanud, on siiski 10–15 noort tüdrukut, kes üritavad kaasa lüüa võistlustel.
Noored ja poks
Poksiga tegelemise vanuselisi piiranguid ei ole kehtestatud. Kui ülemaailmselt võivad noorte MM-ist osa võtta 17–18 aastased, siis Euroopa meistrivõistlusi peetakse noorte kolmes vanusegrupis: U15 (13–14-aastased), U17 (15–16-aastased) ja U19 (17–18-aastased). Euroopa Poksiliit korraldab katseliselt ka U23 (19–22-aastased) meistrivõistlusi.
Nõukogude Liidu spordikoolide programmis lubati poksiga tegeleda alles 12-aastaselt. Nüüd on Venemaa noorte spordikoolide programmis ära määratletud, et kindad võib kätte tõmmata juba 10-aastaselt. Võistelda võib juba 11-aastasena.
Soome on juba mitu aastakümmend lubanud poksivõistlustele 11-12-aastaseid poisse. Kuid nendele on koostatud erilised reeglid ehk nn tehnikapoksi määrused. See tähendab põhimõtteliselt seda, et poksiringis ei tohi sihilikult jõulisi ja tugevaid lööke sooritada, vaid hinnatakse koolipoiste 5-pallilises süsteemis järgmisi tegevusi: 1) puhtad ja kiired löögid, 2) mitmekülgne kaitsevõtete arsenal, 3) liikumine ehk „jalgade töö“.
Sellised määrused on kõigis Põhjamaades. Kui 2017. aastal peeti Pirkka turniir, siis oli noori 200 ringis. Enamus noortest olid 11–12-aastased; need olid nagu Põhjamaade meistrivõistlused.
Praegu on määrused kõigis vanusegruppides ühesugused, täiskasvanud professionaalide omad. Kasutada noorte 11–12-aastaste vanustel neid määrusi on rohkem kui kurjast. Esiteks just meditsiinilisest aspektist lähtudes, sest lapse organism ei ole veel välja arenenud löökide vastuvõtmiseks. Moraalitu on lubada lastel poksiringis kakelda, nende psüühika tahab ikka jõudmist sobivamasse ikka.
Õige oleks ka Eestis kehtestada Soome eeskujul tehnikapoksi määrused. Põhjamaades nimetatakse noorte tehnikapoksi „diplomipoksiks“. Paljud treenerid on sellega päri, et tehnikapoks kehtestada ka 13–14-aastaste tüdrukute vanusegrupile. Ehk sellise nipiga elustaksime noorte poksi Eestis.
Vello Kade, poksiga tegelenud 68 aastat, poksitreeneri kogemus 62 aastat.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
