UFC president Dana White rääkis eelmisel aastal intervjuus Tony Robbinsile, kuidas sai UFC-st 7 miljoni dollari impeerium. Jah, kuigi UFC müügihind oli kahe aasta eest veidi üle 4 miljardi, arvab White, et see on väärt juba 7 miljardit.
White teadis juba noorena, et kolledžisse ta ei lähe. Ta aga ei eita, et tal vedas, sest ta teadis juba ka noorena, et tahab äri teha võitluskunstide maailmas. 19-aastaselt oli ta ühe Bostoni hotelli jooksupoiss. Ühel päeval tuli ta lihtsalt töölt ära. „Mis selles halba on, kui ma proovin midagi muud?“ mõtles White. Hotellitööle saab ju alati tagasi minna.
White kuulas tihti Robbinsi audioraamatuid. Ta pani kõrva taha, et ambitsioonid peavad olema suured ja nende poole tuleb püüelda iga hinna eest. White teadis, et Bostonis elab legendaarne poksija Peter Welsh. Ta töötas palgata kolm aastat Welshi juures ja tegi kõike, mida paluti. Õppis poksimist, nurgameheametit, kohtuniku- ja mänedžeritööd.
White kolis Las Vegasesse ja kohtas koolikaaslast Lorenzo Fertittat. Nad asusid treenima võitlejaid UFC jaoks. UFC-d juhtis sel ajal Bob Meyrowitz, kes mainis White’ile ühel päeval vestluses, et UFC-l pole raha. Kasiinoomanik Fertitta omandas UFC 2 miljoni dollariga. Peagi oli UFC võlg kasvanud 40 miljonile. „Alati on inimesi, kes ütlevad, et pole võimalik. Neid inimesi ei tohi kuulata,“ sõnab White ja lisab, et õnne peab ka olema. Tuleb kohata Conor McGregorit ja Ronda Rouseyt.
White kohtus aastaid linnade spordiametnikega ja selgitas neile, miks ei tohiks vabavõitlust keelustada. Ta külastas aastaid tele- ja raadiojaamu, et UFC-d tutvustada. „Miski ei juhtu üleöö,“ sõnab White.
White ütleb, et maailmas pole nii palju raha, mille pärast ta tuleks UFC-st ära. Ta vihkab nädalavahetusi ja ootab esmaspäevi, et saaks juba tööle. Iga päev on võitlus ja iga inimene seega võitleja. Kui elu niimoodi vaadata, hakkab see meeldima. White tahab, et iga töötaja tema ettevõttes usuks endasse ja armastaks seda tööd sama palju kui tema.
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
