Merle Hein tuli 3. oktoobril Tartus Eesti meistriks kick-light kikkpoksis.
Naistel oli ainult üks kategooria, +70 kg, ja kolm naist, kõik Kombatist. Hein alistas finaalis Külli Malleuse 3:0. „Matš Külliga oli raske ja tasavägine ning hoolimata sellest, et oleme ühest klubist, ei olnud kummagi poolt mingit hinnaalandust ega hellitamist, mõlema võidutahe oli suur,” lausub Hein. Eelmisel aastal Eesti karikal ta Küllile kaotas 1:2, nii et nüüd on siis seis võrdne.
Poolfinaalis oli Hein 3:0 alistanud Kelly Kelderi, kes mullu Eesti karikal võistles veel vanuseklassis 16-18 ja kehakaalus kuni 60 kilo. „Kelly on kikkpoksiga minust mõnevõrra vähem tegelenud, nii et küllap siis ikka kogemuse pealt võitsin. Aga tal on kindlasti veel 20 aasta jagu ilusaid võite ees, mitu juba praegugi taskus muidugi,” iseloomustab Hein klubikaaslast.
Kuidas ta teiste kombatlaste matše kommenteeriks?
„Kõigil kombatlastel oli hea võistlusvaim, matšid olid ilusad ja käitumine igati spordimehelik.”
Ta ei oska täpselt arvata, miks domineerivad mõned klubid, EAK ja Kombat näiteks, kuid pakub, et mitmeski klubis võetakse üsna kiirelt suund võistlemisele, treenitakse konkreetselt selle eesmärgiga ja pannakse võistlustele ka võimalikult palju osalejaid välja.
Merle esimene Eesti meistrikuld tuli 2015. aastal, kui alla jäi legendaarse helilooja Alo Mattiiseni ja näitlejanna Rita Rätsepa tütar Anna-Mariita. Enne seda oli Heinal kõiki muid medaleid. Ta alustas Kombatis treenimist aastal 2007 ja pakub, et võistles esimest korda 2009. aastal, kui sai Eesti meistrivõistlustel hõbeda. Kokku peaks matše olema nii 13-14. „Kõige rohkem ongi vist hõbemedaleid, sekka mõned kullad ja pronksid,” arvutab Hein.
Ühe meeldejääva võistlusena nimetab ta Latvian Open 2014 võitu, sest ikkagi kuld ja tema ainus võistlus välismaal. Samuti on meeldejääv 2014. aasta FFC Open Tallinnas, kus ta sai küll hõbeda, aga sellega kaasnes „südika esinemise“ (praktiliselt kolm raundi voolas ninast verd) eest eriauhinnana rahaline preemia, mida ta üldse pahaks ei pannud.
Miks Merlele meeldib kick-light? Miks ta ei tahaks käia suurematel värvilistel võistlustel, nagu Duel Fight või Underground Fight Night?
„Tegelikult meeldib mulle täiskontakt rohkem kui light. Täiskontaktis ei pea kartma, et vastane liigselt haiget saab ja ise seetõttu kaotad, nii et saad end vabamalt tunda. Kuna aga minu kaalus on Eestis vastastevalik pehmelt öeldes väike, siis teen seda, mida parasjagu üldse teha saab. Võistlen harrastajate tasemel, sest rohkem treenimiseks ei jagu pere ja töö kõrvalt aega. Peale selle olen jalakaitsmeteta võistlemiseks liiga vana, tahan oma konte ikka hoida,” naeratab Merle.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
