Maikel Astur läheb 16. veebruaril The League’i supervõitluses vastamisi hollandlase Chico Kwasiga, kes on lubanud tal tagumiku kuumaks kütta.
Maikel mängis enne jalgpalli, kuid lõpetas siis. „Jalgpallitrennidega lõpetamine tundus mulle täiesti loogilisena, kuna nägime, et selle alaga pole mõtet jätka, aga see, et ta siis võitluskunstiga algust tegi, ei muutnud mind rõõmsaks. Mida aeg edasi, seda enam sain aga aru, et Maikel on leidnud enda jaoks spordiala, mis talle meeldib väga, ja ma olin talle toeks,“ räägib ema Marju Kirmask.
Milline Maikel oli väikese poisina?
Väikese poisina oli Maikel tubli, õppis hästi, kohusetundlik. Pole probleeme olnud.
Võitluskunstitehnikaid katsetasid nad venna Mairoga teineteise peal juba varasest noorusest?
Kuna nad tegid kõike koos, siis aeg-ajalt soovis vanem vend näidata, mida tema asjast arvab. Aga samas olid nad ka väga head vennad.
Kas sellest ajast peale, kui ta läks poksitrenni, on temas midagi muutunud?
Muutunud on toitumine tervislikuks, rohkem trenne, ja võitlustahe on väga suur.
Kui tihti käite võistlustel kaasa? Mida teeb ema süda, kui poeg on ringis? Kas hääl on alles peale võistlust?
Käin nüüd juba kõikidel võistlustel kaasas. Ema süda valutab, ikka väga valutab. Hakkab valutama juba mitu päeva enne võistlust, kuid häälekas olen kohe, kui Maikel ringi astub. Ja muidugi ka siis, kui võistlus läbi.
Milline võistlus oli teile kui emale kõige raskem pealt vaadata?
Kõige raskem oli eelmisel aastal aprillis Tartus, kus Maikel võistles nelja mehe turniiril.
Käisite ükskord ka Maikeli juures trennis. Kommenteerige.
Käisin Maikeli trennis seoses emadepäevaga. Ta ei andnud mulle väga armu. Ta on pühendunud täiesti sellele alale. Trennis oli naermine keelatud, kuigi minul oli väga lõbus, aga lõpuks oli väsitav ja enesetunne super.
Parim kink, mille Maikel teile on teinud?
See, et Maikel on läbi ja lõhki spordipoiss, meie vahel on kontakt väga hea ja ta on hoolitsev, ongi emale kõige parem kink.
***
Maikeli kommentaar sellele, et ema trenni vaatamas käis:
Kokkuvõtvalt saaksin öelda, et see kogemus oli mulle suhteliselt õudne. Ema arust oli see rohkem naljakas, ta ei võtnud seda kui tõsist trenni. Kuigi tegemist oli minu emaga, ei olnud mul ebamugav talle käsklusi anda ja ma ei võtnud seda kindlasti naljana. Ta tuligi ühe korra proovima ja ma rohkem ei pakkunud ka talle varianti uuesti trenni tulla. Tubli, et trenni lõpuni vastu pidas.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
