Henri Hiiemäe, Kristina Nisuma ja Madis Mäeste tegid tänavu Pärnusse uue kahevõitlusklubi Invicta.
Kui Mäestelt uurida, miks Invicta äss on, on tal lühike lööv vastus: „Meil on Henri Hiiemäe – üks Eesti mainekamaid vabavõitlustreenereid.”
„Henri ja Krissuga klappis meil kohe, kui neli aastat tagasi tuttavaks saime. Oleme ka väljaspool treeningsaali väga head sõbrad: korraldame lauamänguõhtuid ja UFC vaatamisi. Meil on sarnane huumorisoon ja maailmavaated,” räägib Mäeste. „Treenerina on Henri professionaalne ja tähelepanelik. Kui ta näeb ja tunneb, et sportlane on asjast huvitatud ja valmis vaeva nägema, siis saab ta ka Henrilt vajaliku tähelepanu ja abi.”
Krissu on esimene, kelle nägu administraatorilaua taga trennilisi rõõmsalt vastu võtab. Krissu leiab kõigiga ühise keele ja temaga saab vabalt suhelda. Ta tegeleb kodulehe, kujunduste, paberimajanduse ja kõige muu vajalikuga, mis klubis korraldamist vajab.
Hiiemäe õpetab klubis vabavõitlust ja tai poksi, Mäeste vabavõitlust, Argo Võigemast ja Robert Nool BJJ-d.
Invicta nimeidee hakkas hargnema Vana-Rooma gladiaatorite ja Sparta sõdalaste temaatikast, kes on ühed kuulsamad võitlejad läbi aegade. Nende meestega käis kaasas austus, vaprus, ühtekuuluvus ja sihikindlus. „Ladinakeelse sõna invicta tähendus läheb kokku meie põhimõtetega ja sellega, kuidas me tahame, et teised meid näeksid. „Võitmatu/vallutamatu” sobib meie arvates võitlusspordiklubile väga hästi,” usub Mäeste.
Võitmatu tundub Henri ja Kristina kooselu ja tundub ka Madise 18 aastat kooselu Karmeniga.
„Karmeniga kohtudes olime vaid 14-aastased. Ei oskagi öelda, mis jõud see oli, aga sellest päevast, kui kohtusime, me kokku ka jäime. Edu saladus on mitte alla anda – kui kedagi väga armastad, siis oled nõus vaeva nägema. Me oleme õppinud, et kokku hoides on kõik võimalik. Me unistame koos ja tegutseme iga päev selle nimel, et nende unistusteni jõuda. Kogemus on näidanud, et piisavalt panustades tuleb ka tulemus,” lausub Madis.
Madise ja Karmeni poeg Keron osales äsja Leo Kreinini mälestusvõistlusel. Madis ei oska hetkel öelda, kas pojast on tulemas võitleja, BMX-trikirattur, tõukerattaga trikitaja või kergejõustiklane.
„Me ei sunni poisile midagi peale. Tema ise otsustab, millise spordiala ta endale valib. Keron on väga usin ja võistlushimuline. Ma usun, et parim baas vabavõitluse jaoks on maadlus ja siis uurisime, kas ta oleks huvitatud seda ala proovima. Poiss oli nõus ja nii ta Leo maadlusklubisse pandud saigi. Peale viiendat trenni pakuti talle võistlema minemist. Keron ei karda väga midagi ja nii ta oma esimestel võistlustel osaleski. Vastased olid muidugi palju kauem trenni teinud, kuid sellegipoolest sai Keron sealt väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks,” sõnab Madis.
Kui Keron ei tahagi Invictasse astuda, siis vägevaid võitlejaid on klubil niigi pakkuda päris mitu. Brian Blumfeldt, Aleksander Krapp, Joosep Siigla ja Olavi-Tanel Kask on noored poisid, kelle nimed tasub kindlasti meelde jätta. Poisid teevad sihikindlalt trenni, on pidanud maha paar esimest matši ja arenevad kiiresti.
Juba tuntumad nimed oleks Mäeste sõnul:
Ain Kivimägi (-61,2 kg) – mitmekülgne võitleja, sihikindel ja hästi töökas. Nagu näha, kajastub see kõik ka tema võistlustulemustes.
Egert Messek (-65,8 kg) – džuudo pealt tulnud talendikas poiss, huvitava võistlusstiiliga – teda on põnev vaadata.
Valter Trei (-65,8 kg) – on tulnud juuniorite Eesti meistriks. Vahepeal oli kaitseväes, kuid nüüd teeb taas usinasti trenni.
Markus Tammik (-77,1 kg) – n-ö uus tulija, alustas Invictas treenimist suvel. Võtab väga hästi vastu tagasisidet ja areneb kiiresti.
Martin Timberg (-77,1 kg) – üle 10-aastase kreeka-rooma maadluse taustaga jõuline võitleja. Tasakaalukas ja pühendunud sportlane. Seljataga meniskiopist taastumine, kuid on näha, et juba kibeleb tagasi puuri.
Sten Endrik Mihkelsoo (-93 kg) – on tegelenud vabavõitlusega üsna lühikest aega (alustas umbes aasta tagasi, tulles algkursusele). Rahuliku loomuga, väga töökas ning teinud viimase poole aastaga hüppelise arengu.
Võitlemas sai neid näha septembris üritusel Vabaring 13. Ringikohtunik fikseeris seal valesti Brian Blumfeldti tulemuse (fikseeriti kui löök kubemesse, aga tegelikult oli löök kehasse), mille tõttu Invicta sportlane diskvalifitseeriti ja ta kaotas. Hiiemäe käis peale matši kohtunike juures korduvalt sellest rääkimas ja matši oli võimalik ka videosalvestuse pealt vaadata. Peale video vaatamist tunnistas viga ka kohtunik ise, kuid otsust enam ei muudetud. „Väga nukker olukord. Näha seda pettumust meie noore sportlase silmis, kes tegi kõik õigesti, kuid sellegipoolest pidi leppima kaotusega… Ega see väga motiveeriv ei ole,” nendib Mäeste.
„Vabavõitluskohtunike töö pole ka just kõige kergem – korraga on ringis sada asja toimumas ja nii võibki ühe silmapilgutusega midagi märkamata jääda,” jätkab ta. „Vabaringil pole hetkel kohtunike otsuse vaidlustamise protsessi ja seetõttu ka selline otsus. See oli õppimiskoht. Tiitlivõistlusteks plaanib alaliit selle protsessi luua.”
Mäeste (15-2) valmistus Vabaringi kohtumiseks Max Hynnineniga, kes on hetkel Soome meister. Kahjuks pööras Mäeste maailma pahupidi uudis lähedase sõbra surmast ja kuna tegemist polnud tiitlivõistlustega, otsustati treeneriga, et parem on mitte võistelda.
Võistelda oleks Mäeste soovinud eelmise aasta oktoobris üritusel The League 2 sellise mehega nagu Mike D’Aguiar. See pidi olema Mäeste profidebüüt. Inglane sobis Mäeste stiilile hästi ja Mäeste valmistus tema jaoks päris tõsiselt. Kuna tegemist on mehega, kelle eriala on jits ja jalalukud, käis Mäeste spetsiaalselt Tallinnas 3D Treeningus õppimas, kuidas nendest põgeneda. Võistlus lükati aga teadupoolest veebruari ja matš kadus kavast.
Suur tiitlivõistlus oli Rooma EM aasta tagasi, kust Mäeste tuli võidu ja kaotusega. „See oli üks vinge kogemus! Andsin endast parima, aga tõsine vigastus tegi oma töö ja ilmselt ka vaimne seis polnud päris 100%. Praegu mõeldes oleksin ma asju võib-olla teisiti teinud ja ehk oleksin ka kõrgemale kohale jõudnud, aga see on kõik tagantjärgi tarkus,” ütleb Mäeste. „Tulime Roomast tagasi hiigelsuure kogemustepagasiga – arenesin nii mina sportlasena kui ka Henri treenerina. Teame nüüd, mis meid ja meie tulevasi sportlasi sellisel suurel võistlusel ees on ootamas ja kui kõrge sealne tase tegelikult on.”
Mäeste jälgib kogu maailma vabavõitlust üsna lähedalt ja kuna Eesti sportlastega peab korra aastas ära jagama meistritiitlid ja parima klubi tiitli, siis hoiab ka kodustel võitlejatel teravalt silma peal. Kui juhtida Mäeste tähelepanu näiteks Sergei Strinža ägedale esitusele augustis Ghetto Fightil, ütleb Mäeste, et Strinža kohta on ainult head rääkida: „Suhtleme temaga ka niisama. Tegemist on muheda ja heasüdamliku noore mehega, kes pühendub spordile väga tõsiselt. Ta on väga atleetlik ja kiiresti arenev. Selle tõestuseks on ka mehe viimased tulemused. Igas matšis on näha tema enesekindluse ja tehnika paranemist. Kindlasti üks tõusev täht Eestis.”
5.-6. detsembrini peaks lõpuks toimuma Eesti vabavõitluse meistrivõistlused, mis tähendab, et käimas on kõvad ettevalmistused eesmärgiga tuua ära Mäeste neljas Eesti kuld. „Ja seda, et Invicta on parim klubi, tõestame Eesti meistrikatel,” käib ta välja avalduse.
Suur osa võistlustest on nendeks valmistumine. Higi ja veri, mis saali jäävad, on see, mida teised ei näe. Võitlejatel on 9 minutit matši kohta, et panna proovile mitmeid kuid kestnud treeningud ja ettevalmistus.
„Kerge pole ükski kuld olnud. Kõigil on enne puuri minemist omad kahtlused: kas ettevalmistus on olnud ikka piisav; kas sa oled enda vastu aus olnud, kui mõtled, et suudad kõigist vastastest jagu saada. Ma julgen öelda, et kõige raskem võitlus käib just peas ja iseendaga,” lausub Mäeste.
Kahjuks pani eriolukord tema profiks minemise praeguseks pausile. Selle aasta numbri sees on aga hetkel plaanis kaitsta nii Leedu lahtiste kui ka Eesti meistrikate tiitlit ning siis vana plaani juurde naasta.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
