Sergei Maslobojev alistas 29. veebruaril Utrechtis sarjas Glory kohaliku Roël Mannaarti avaraundis.
Hollandlase lõualuu oli puru kahest kohast. Maslobojev ei tundnud sellise võidu üle mingit rõõmu. Ta soovis vastasele kiiret paranemist.
Maslobojev on kogenud, 32-aastane, võidud-kaotused 32-5, kuid ka hollandlasel on korralikud numbrid 26-3. On ju tema isa ja treener legend Andre Mannaart.
See oli leeduka teine matš (ja teine võit) Glorys, kuid tiitleid on tal tohutult: WKA, WAKO ja WAK-1F-i maailmameister, KOK-i tšempion, WWUFC Euroopa meister. Ta on kikkpoksinud mitu korda Hiinas ja pidanud aastaid vabavõitlusmatše Inglismaal. Combat Pressi tabelis on ta oma kaalus (-95 kg) maailma nr 5 rusikas. Kui portaali Sportas lugejad valisid mullu Leedu parimat võitlussportlast, edestas teda vaid profipoksi WBO tiitlile võidelnud Egidijus Kavaliauskas.
Mis juhtus One Championshipis? Pidasite seal vaid kaks matši ja võitsite mõlemad.
Ma täpselt ei tea, miks nad mind enam võistlema ei kutsunud. Võitsin ju nende häid võitlejaid. Minu teada lõpetasid nad just minu kategooria reklaamimise ja keskendusid raskematele kaaludele. Ma kaua oodata ei tahtnud, lõpetasin lepingu ja läksin Glorysse.
Oleme avaldanud uudise, et võitlete Eestis. Võitlesite?
Eestis ma lõpuks ikkagi kunagi ei võistelnudki. Ei saanud kutset. Võib-olla olin nende jaoks liiga kallis. (Muigab.) Olen ühe eestlasega kunagi võidelnud amatöörina. Võitsin 3:0, aga midagi konkreetsemalt ei meenu. Tavaline matš.
Külastate noorte kinnipidamiskohti. Kui tähtis see teie jaoks on?
Jagan neile elukogemusi. Otsisin noorena alati eeskujusid, kes oleks minust tugevamad. Valikud polnud alati kõige paremad ja tegin elus palju vigu. Räägin noortele, et kui hakkasin spordiga tegelema, mõistsin, et ma võin ise olla keegi, olla ise eeskujuks. Saan väga palju tänukirju. Mind motiveerib, kui tänu minule on mu riigis inimesed tublimad.
Kuidas sirge käe lööki tõrjute? Kui oluliseks peetakse seda lööki kikkpoksis?
Väga tähtis ja kui õigesti kasutada ei oska, siis ka väga ohtlik. Oskan väga hästi selle vastu kaitsta, aga mitte nii hästi kui vana aja tegijad, kes lihtsalt sirutasid oma käe ette. Mina tõmban oma käe alati pea juurde ja lihtsalt suunan löögi rikošetiga kõrvale. Sunnin vastast minu poole tulema, et saaks sooritada vasturünnaku. Klitško oli näiteks selline, kes jab’iga süstemaatiliselt likvideeris ja siis paremaga tabas. Ma teen sama. Üritan leida kaitses auke.
Mike Silver kirjutab, et lapasid hakati kasutama pärast filmi “Rocky 3”. Vanasti ei kasutatud, sest arvati, et see arendab robotlikkust ja vähendab poksija mõtlemisoskust. Poksikott osutab vastupanu. Emanuel Steward ütles, et lapad on show jaoks. Teie arvamus?
Ma pole nõus. Oleneb, kuidas töötada lapadega ja kuidas kotiga. Kui treener sunnib tegema üht kombinatsiooni, siis võib tõesti muutuda robotlikuks, kui aga on tegu peaaegu sparringuga ja tuleb sooritada erinevaid rünnakuid ja liigutakse pidevalt, siis imiteerib see pärismatši ja lapasid on võimalik lüüa väga täpselt ja tugevalt. Treener näeb kõike ja parandab tehnikat.
Poksikotte on tänapäeval erineval kujul. On tugevate ja nõrgemate löökide jaoks. On selliseid, mille ümber liigud, ja selliseid, mida ajad mööda saali taga ja liigud nende eest.
Igasugune millegi löömine on kasuks. Kui piirduda ainult ühe vahendiga, siis ei arene nii kiiresti.
Öeldakse, et poksija mõistus paneb tähtaja, millal ta poksimisest loobub, aga kehal on teine tähtaeg. Kuidas teil on? Kuna Tom Brady olevat nii kaua vastu pidanud tänu raamatus „TB12” kirjeldatavale dieedile, siis kas tekib soov seda lugeda? (Brady mängib ameerika jalgpalli, mis on põhimõtteliselt tai poks.)
Sport on mu jaoks elustiil. Sportlane peab pöörama tähelepanu kõigele: unele, oma käitumisele tavaelus, söömisele, puhkamisele. Mõned tahavad ainult võistelda ja kaua vastu ei pea. Võib-olla peaksingi seda lugema. Võib-olla on seal midagi kasulikku mu jaoks.
Mike Tysoni treener Cus D’Amato ei abiellunud kunagi. Ta naljatas, et naised tahavad asju ja siis hakkad ise ka asju tahtma, aga see on korruptsiooni algus. Kuidas teil sellega on?
On muidugi ka naisi, kes tahavad ainult asju. Mina olen oma naisega koos juba kaheksa aastat. Ta pole palunud selle aja jooksul midagi osta. Ta teenib ise ja ostab ise endale kõik vajaliku. Ise olen tahtnud talle vahel üllatusi teha või soovitanud investeerida millessegi. Palju oleneb mehest. Mees peab olema selline, et naine teda armastaks ja austaks, ja kui mees on naisega rahul, siis ta tahab küsimata naisele kinke teha. Kui naine ei aita mehel eesmärkide poole liikuda, pole tal õigust mehelt midagi paluda.
New Yorgi osariik keelas veel vähemalt 1980. aastatel poksimise neil, kes kuues matšis nokauti löödi. Mida arvate?
Täiesti nõus, eriti kui need kuus tulid järjest. Kui vaadata viimase aja surmajuhtumeid, siis poks on küll spordiala, aga väga ohtlik spordiala. Kui poksija ise ei mõista, et temast pole poksijat, siis tuleb tal aidata seda taibata. Ei maksa oodata mingi tragöödiani. Meeskond peab tasemel olema. Kui mu klubis keegi võistlusel nokauti lüüakse, ei lasta teda isegi pool aastat raske poksikoti ligidale. Ta tuleb küll paari kuu pärast trenni tagasi, aga teeb kergemaid harjutusi. Umbes üheksa kuu pärast hakkab valmistuma järgmiseks võistluseks. Tais ollakse paar nädalat pärast nokauti ringis. Isegi kui inimene ei sure, võib ta jääda invaliidiks. See pole mingi nali.
Kuidas te võrdleks oma stiili algusmatšides ja praegu?
Ma muudan seda pidevalt. Muutub kindlasti klubide vahetamisega. Harjutasin Kaunases, siis Euroopas, siis Vilniuses ühes klubis ja nüüd Vilniuse teises klubis, Sparta Fight Gymis. Olen Andrius Šipailaga koos töötanud vist juba üheksa aastat. Vene stiilist on saanud hollandi oma, kuid on säilinud vene stiili elemente. On palju vene moodi jalgadel liikumist, kuid sellega kaasnevad tugevad hollandi löögid. Üritan igal võistlusel võidelda erinevalt, vastaseid üllatada juhuks, kui nad on minu jaoks valmistunud.
Miks pidasite eelmisel aastal äkki ühe vabavõitlusmatši üle mitme-setme aja?
Kui One enam matše ei pakkunud, mõtlesin, mida edasi teha. Sport on ju mu peamine sissetulekuallikas. Oli idee proovida vabavõitlust Euroopas ja hiljem isegi UFC-s. Seepärast hakkasin taas tegelema grappling’iga ja osalesin MMA Bushido võistlusel puuris. Siis tuli aga Glorylt pakkumine.
Jeff Monson kirjutab oma raamatus, et oli matšis teiega peaaegu alla andmas, kuid õnneks andsite enne. Mis tundeid sellisest asjast lugemine tekitab?
See oli mu jaoks suur pauk, mis muutis mu elu. Ma ei teinud peaaegu aasta jooksul enne seda sporti. Töötasin Norras ehitajana. Spordisaalis enam üldse ei käinud. Elasin nagu tavainimene. Jõin õlut ja ka kangemaid jooke. Suitsetasin iga päev, sest Norras oli nii, et see, kes suitsupause ei tee, peab tööd vehkima. Mul läks pakk Marlborot päevas. Hülgasin oma unistuse. Vanemad ja kõik sõbrad käisid peale, et aeg on selle jamaga lõpetada ja hakata inimese kombel tööle, luua pere.
Täiesti ootamatult saabus ettepanek võistelda Iirimaal, kus kohalik täht oli saanud vigastada. Mõtlesin, et võiks ju lõbu pärast sõita. Üldse polnud valmis. Olin aga tegemas talle kohe alguses käelukku, olin juba mõtetega Ameerikas. Ta rabeles siiski välja ja mõistsin, et siin pole midagi teha. Mu keha polnud valmis. Vaevu tõusin ja lausa kukkusin pärast raundi oma nurka. Midagi mulle seletati, aga ma ütlesin, et aidake mul lihtsalt tõusta, ma ise ei jaksa. Jeff loopis mind 2. raundis juba nagu kotti ja tegi oma lemmikvõtte anakondakägistuse. Kui koju jõudsin, sain aru, et olen taas elus. Tekkis tahe olla endaga. Paljudele sportlastele ei anta sellist võimalust. Andsin endale sõna, et kui kunagi veel selline võimalus tekib, olen selleks 120 protsenti valmis. Hakkasin tasahaaval jälle treenima ja tulin paari kuu pärast töölt ära.
Mida õppisite poksimatšist Mairis Briedisega? Kes võidab WBSS-i finaali, tema või Dorticos?
Valmistusime Bigger’s Better kaheksa mehe turniiriks meeskonnaga, aga ainult mina nakatusin millegipärast rotaviirusse. Palavik oli 40 kraadi. Lihtsalt lamasin Riias hotellis öö läbi, üleni märg. Lühidalt: oli väga kole. Esimene matš oli Konstantin Gluhhoviga ja mul oli silme ees must. Võitsin, kuid vaevu püsisin jalul. Briedisega matši ajaks polnud mul enam mingit aimu, mis ümberringi toimub. Ta on elukutseline poksija, väga kõrgel tasemel. Löögid on tugevad, mõistus sihikindel. Ta lõi mu pikali. Löök polnud tugev, aga mu treener karjus, et ma jääks istuma. Ma küsin: miks? Ta ütles, et lihtsalt ära tõuse. Usaldasin treenerit väga ja kuulasin sõna, sisemuses oli aga väga valus. Hiljem olin talle selle eest tänulik, sest ta päästis mu võib-olla sügavamast nokaudist.
Usun, et Mairis näitab klassi. Elasin talle ka kaasa, kui ta võitles Aleksander Ussikiga, aga seal polnud tal mingit võimalust. Ussik on teisest klassist.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
