KIBUSE TEEKOND – Tai OSA I: Kuidas üks lapsepõlve märulifilm sundis mind Taisse, võitlema, võistlema ja muutuma

04. aprill 2026 | Eksklusiiv

See on lugu sellest, kuidas üks lapsepõlves nähtud filmist alguse saanud tunne hakkab vaikselt kuju võtma ja muutub lõpuks suunaks. See räägib teekonnast läbi erinevate võitluskunstide, kus kõik kihistub millekski isiklikuks. See vaikne sisemine teadmine, mis ajas ainult selgemaks muutub. Ja lõpuks on see lugu kutsest – kohast, mis ei ole lihtsalt sihtpunkt, vaid midagi, mille poole sa oled kogu aeg liikunud.

Kõik algas tegelikult ammu enne seda, kui ma ise sellest aru sain. Üks esimesi filme, mida ma päriselt mäletan kui midagi, mis mind liigutas, oli Kickboxer. See polnud mingi suvaline märulifilm, mis telekast jooksis, vaid seal taga oli midagi palju enamat. Midagi, mida tol hetkel ei osanud sõnadesse panna, aga mis jäi kuidagimoodi minu sisse elama.

Film ja tõde

Ma olen selle filmi juurde aastate jooksul korduvalt tagasi läinud. Mitte sellepärast, et see oleks täiuslik. Vastupidi. Mida rohkem ma ise treenisin ja taipoksist aru sain, seda selgemaks sai, et see, mida film näitas, ei peegeldanud päris seda maailma.

Peategelane läheb Taisse, otsib meistri ja justkui sukeldub taipoksi maailma. Aga kui seda tähelepanelikumalt vaadata, siis see, mida ta seal teeb, pole lõpuni taipoks. Seal on küll templid, laagrid, higised treeningud ja kohalik vibe, aga liikumine, tehnikad ja kogu esteetika on pigem midagi muud. Rohkem nagu karate. Puhtam, sirgem, stiliseeritum. Spagaadid. Hüppelt keeruga jalalöögid. Dramaturgia.

Ta on taipoksi kodumaal, aga ei tee päriselt seda, mis sinna kuulub. Samas kummalisel kombel ei häirinud see mind kunagi. Vastupidi. See isegi kõnetas, sest nüüd, tagasi vaadates, on ka mu enda teekond olnud täpselt samamoodi kihiline.

Ma ei tulnud taipoksi juurde puhtalt lehelt. Enne seda oli karate. Siis kung fu. Alles hiljem taipoks. Vahele klassikaline poks, hiljem natuke taekwondo-t, MMA-d ja kübeke Brasiilia jiu-jitsut. Üks asi muutus sujuvalt teiseks. Midagi polnud kunagi täiesti eraldi.

Võib-olla just seetõttu tunduski see film mulle kuidagi aus, kuna see ei rääkinud mitte niivõrd stiilist, vaid sellest, et sa lähed kuhugi, otsid midagi ja muutud selle käigus. See osa filmist oli päriselu.

Vaikne meisterlikkus

Esimene kord, kui ma taipoksi päriselt nägin, polnud ei väikeses saalis ega YouTube’i klipis. See oli Saku Suurhallil ja see mõjutas. See tunne oli teistsugune juba enne, kui esimene löök toimus. Valgus, rahvas, heli. Õhus oli midagi, mida ei saanud lõpuni seletada. Nagu mingi pinge, mis ei olnud närviline, vaid ootuslik. Midagi hakkab kohe juhtuma. Ja siis see juhtus. Seal võitles tollal Jomhod Kiatadisak.

Esimene kord, kui ma taipoksi päriselt nägin, polnud ei väikeses saalis ega YouTube’i klipis. See oli Saku Suurhallil ja see mõjutas. 

Mul ei seostunud tollal tema nimega midagi sügavat. Ma ei teadnud tema karjääri detaile ega seda, kui oluline nimi ta tegelikult selles spordis on. Ma lihtsalt vaatasin mängu ja sain üsna kiirelt aru, et see pole võrdne matš. Kuid mitte sellepärast, et üks oleks lihtsalt tugevam või kiirem, see oli midagi muud.

Kiatadisak ei kiirustanud. Ei surunud. Ei tõmmanud tempot üles. Ta lihtsalt… kontrollis. Distantsi. Rütmi. Hetke. Vastasel oli kogu aeg tunne, et ta peab midagi tegema. Midagi muutma. Midagi välja mõtlema. Aga iga liigutus, mille ta tegi, viis ta justkui veel rohkem valesse kohta. See polnud jõuline domineerimine. See oli vaikne ja peaaegu nähtamatu.

Tol hetkel ma lihtsalt vaatasin ja tundsin, et see on midagi, mida ma pole varem näinud. Ja see “miski” jäi minu sisse kripeldama ning hiljem tasapisi minu sees kuju võtma. “Ma sain aru, et see, mida ma seal nägin, polnud lihtsalt “hea võitleja”, vaid ehe meisterlikkus.”

Meisterlikkus pole minu silmis vaid see, et oled agressiivne, kiire või tugev. Need on samuti olulised, aga need pole asja tuum. Tuum on see, kui sa ei pea ennast tõestama. Kui sa ei sunni. Kui sa ei tee üleliigset. Sa lihtsalt oled õigel ajal õiges kohas ja vastane jookseb ise sinu mängu sisse. See on nagu mingi rahu, mida ei saa teeselda. Ja kui sa seda korra juba näed, siis enam tagasiteed ei ole.

Tuum on see, kui sa ei pea ennast tõestama. Kui sa ei sunni. Kui sa ei tee üleliigset. Sa lihtsalt oled õigel ajal õiges kohas ja vastane jookseb ise sinu mängu sisse.

See kõik jäi minuga. Ja juba järgmisel nädalal olin ma trennis.

Kas tahad võistelda?

Tegelikult olin ma selle sammu juba peas varem ära teinud. Istusin arvuti taga, vaatasin taipoks.ee lehte, treeningute aegu, võitlejate pilte, nimede kõrval rekordid – võidud ja kaotused. Kõik tundus loogiline, mitte kauge unistus, pigem teadmine, et ühel päeval on seal ka minu nimi, minu pilt, minu matšid. Ainus reaalne takistus oli raha – 300 krooni kuus – aga siis nägin, et esimene trenn on tasuta, ja mõtlesin, et okei, ma lähen lihtsalt ühe korra. Võib-olla see ei olegi mulle, võib-olla tunne peas ei kattu päris reaalsusega, aga samal ajal oli seal ka hirm – kuulujutud rääkisid karmidest treeningutest ja “teistsugustest tüüpidest”.

Kui trenn läbi sai, siis treener küsis minult lihtsalt: “Kas sa tahad võistelda?” See polnud pikk vestlus – ei mingit analüüsi, ei mingit testimist. Lihtne küsimus, millele mul oli ka lihtne vastus: “Jah!” See oligi ju siiski põhjus, miks ma trenni läksin. Treener sõnas, et paneb mind võistlejate gruppi ja sel juhul ei pea ma trenni eest maksma.

Foto: erakogu

Mu sees oli mingi selgus, et ma pean sinna minema, kuigi loogiga ja sisetunne olid omavahel kohati vastuolus. Siiski nagu elus ikka, asjad lihtsalt nihkusid ise paika.

Esimene ring

Royal Gym Mustamäel, Rein Pajuri poksiklubi asus REMA1000 poe taga keldsir ja polnud sugugi ilus. Madala laega pisut hämar kulunud seintega saal, mille põrandal jäljed, mida polnud võimalik maha pesta. Aga seal saalis oli see “miski”, mida ei saa ehitada ega osta – seal oli hing. See oli toores ja väga päris. Sa tundsid selle lõhna järgi ära juba enne, kui sa uksest sisse läksid.

Ja kuu aega hiljem olin ma ringis.

Minu esimene amatöörmatš Sisekaitse Akadeemias. Väike saal, mõned kümned inimesed. Paarid pandi paika kohapeal. Keegi ei teadnud täpselt, mis saama hakkab. Aga see polnud oluline.

Foto: erakogu

Sest see hetk, kui sa seisad seal, kindad käes, ja saad aru, et nüüd pole enam trenni versioon sellest asjast, vaid kõigest saab hetke pärast reaalsus.

Aga isegi enne kõike seda oli minuga üks mõte, mis ei olnud kunagi päriselt kadunud. Tai.

Selge suund

Tai polnud minu jaoks pelgalt reisisihtkoht või puhkus. See oli suund, mida ma ei osanud täpselt lahti seletada. See polnud konkreetne plaan kuupäevade ja lennupiletitega, vaid pigem mingi vaikne sisemine teadmine, et ühel päeval ma lähen. Sinna! Treeninglaagrisse. Võistlema. Elama seda läbi nii, nagu see seal päriselt on.

Ja kummalisel kombel käis selle mõttega kaasas ka midagi muud – Sak Yant tätoveeringud. Ma ei teadnud täpselt, mida need tähendavad või kuidas neid tehakse, aga ma tundsin, et nende taga on sama energia. Midagi traditsioonilist, midagi sügavamat kui lihtsalt pilt nahal. Midagi, mis ei ole mõeldud ainult näitamiseks.

Foto: erakogu

Aastad möödusid. Nii ka trennid – tulid ja läksid. Ja matšid. Aga see tunne ei kadunud, vaid muutus aina tugevamaks ja selgemaks. Võibolla isegi vaiksemaks, kuid kindlamaks. Tai polnud enam lihtsalt koht kaardil, vaid suund, või isegi kutse – koht, mis kõik need killud omavahel tervikuks ühendas.

Saabus hetk, mil kadus küsimus “Kas ma lähen?”, see asendus sõnaga: “Millal?!”

Enriika Vunk

Toimetaja

Monika Kuzmina

GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee

Kristi Zirk

Veebiarendaja, portaali haldur

Vaata veel