Sarja “Kibuse teekond” viiendas osas räägib Edvin-Erik Kibus sellest, kuidas esimene reis Taisse kujunes enamaks kui lihtsalt treeninglaager. See on lugu ootustest ja reaalsusest, kultuurišokist ning kohanemisest uues keskkonnas, kus pannakse proovile nii keha kui vaim.
2012. aasta novembris istusin lennukis, sihtkohaks Tai. See oli minu jaoks esimene kord nii kaugele reisida. Peas oli mul üsna selge ettekujutus – selline, mille oled kokku pannud piltidest ja reisisaadetest: kristallselge vesi, erksad värvid ja rahulik troopika. Kohe, kui lennuki uks avanes, sain aru, et reaalsus on midagi muud.
Sabai sabai – Tai rütmiga harjumine
Õhk oli paks, niiske ja raske. Mitte lihtsalt soe, vaid selline, mida sisse hingates tunned, et keha ei saa kohe aru, kuidas sellega toime tulla. Esimene hetk võttis hinge kinni. See ei olnud puhkus – see oli midagi muud.
Phuket polnud mingisugune postkaart. Kõnniteid praktiliselt ei olnud, liiklus kulges “valel” pool ja tundus kaootiline. Tänavad olid lärmakad, lõhnad tugevad ja elu käis korraga kõigis suundades: kõik liikus, toimus, reageeris.
Kõnniteid praktiliselt ei olnud, liiklus kulges “valel” pool ja tundus kaootiline.
Ja siis olid koerad. Alguses tundusid nad ettearvamatud, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et nad on lihtsalt osa sellest keskkonnast. Rahulikud ja omas rütmis. Mingil hetkel tundus isegi, et nad naeratavad. “Tuhande naeratuse maa” ei kehtinud siin mitte ainult inimeste kohta.
See oli tegelikult kultuurišokk, kuid keha ja meel harjuvad. Mitte kohe, vaid tasapisi. Sabai sabai – lihtsustatult tähendab see “rahulikult, lõdvestunult, ilma liigse pingeta”.
Mida rohkem ma seal olin, seda rohkem hakkasin nägema, et sellel kõigel on oma rütm. Inimesed olid avatud ja siirad ja ka turistina ei tundnud ma ennast võõrana, pigem vastupidi.
See sama rütm tuli välja ka trennis.
Kui vähem on rohkem ehk tunnetuse õppimine
Laagripaigaks oli Sinbi Muay Thai. Trennis polnud pikki selgitusi ega teooriat – sulle näidati ette ja sa tegid kaasa. Minu esimene trenn piirdus siiski hüppenööriga, sest kliima oli nii võõras, et rohkemaks ma lihtsalt polnud suuteline.
Treeningute ülesehitus oli samas väga selge ja lihtne: hüppenöör, varjupoks, viis raundi kotil, viis raundi lapadel, viis raundi sparringut ja viis raundi clinch’i. Pealtnäha lihtne süsteem, aga tegelik sisu peitus selles, kuidas sa seda tegid.
Seal polnud rõhk sellel, et igas raundis maksimum panna. Vastupidi – seal õppisin ma esimest korda päriselt tunnetama. Koti peal mitte lihtsalt lööma, vaid koos sellega liikuma. Sparringus mitte vaid võitma, aga ka nägema, ajastama ja reageerima. Tempo oli rahulikum, aga mõtestatum.
Lapade peal olin alguses pinges – tahtsin lüüa tugevalt ja teravalt. Siis öeldi lihtsalt: sabai sabai. Lõdvestu – see oli üks suurimaid õppetunde. Kiirus ja jõud ei tule pingest, vaid lõdvestusest. Ja kui sa oled lõdvestunud, sa ei väsi.
Lõdvestu – see oli üks suurimaid õppetunde. Kiirus ja jõud ei tule pingest, vaid lõdvestusest.Kolmandaks päevaks jõudis hing kehale järele. Tai ei olnud enam takistus, vaid osa kogemusest. Siis küsiti: “Do you want fight?” Minu vastus oli lihtne: “That’s what I am here for.”
Ootamatu fight ja esimene päris kogemus
Teisel nädalal pandi mulle matš kirja reedeks, aga kolmapäeva hommikul öeldi lihtsalt: fight on täna. Viis raundi, full Muay Thai reeglid – küünarnukid ja clinch. Sellistes hetkedes ei ole aega mõelda, sa lihtsalt lähed. Matš toimus Bangla Boxing Stadiumil ja vastaseks oli Jake Lund Austraaliast. Plakatil oli minu nime all vene lipp – Phuketil täiesti tavaline, see tõi publikut.
Võistluspäev oli teistsugune kui Euroopas. Pikka soojendust ei olnud – sind määriti Tai õli ja vaseliiniga sisse, keha läks hetkega soojaks ja sa olid valmis. Matš ise oli tehniline. Sain küünarnukist lõike pähe ja viis õmblust, aga võitsin tasavägise kohtumise punktidega. Seal oled sa pigem külaline nende kultuuris ja kohtunikud teavad täpselt, mida nad hindavad. Kogu atmosfäär – valgus, rahvas ja live-muusika – oli osa sellest, mis ringis toimus.
Vastane ei olnud vaenlane, vaid keegi, kes toob sinust välja sinu parima.Enne meie matši nägin midagi, mis jäi eriti meelde. Ringis olid kuue- kuni seitsmeaastased lapsed, ilma kaitsmeteta. Esmapilgul tundus see karm, aga õhus ei olnud agressiooni – oli austus. Vastane ei olnud vaenlane, vaid keegi, kes toob sinust välja sinu parima. Seal sain ma päriselt aru, et Muay Thai pole lihtsalt sport, vaid kultuur.
Heast rütmist otse vaikusesse
Kõige üllatavam oli see, et juba järgmisel hommikul suutsin ma vabalt liikuda. Eestis oleks sellise matši järel taastumine võtnud kauem, aga seal tundus, et keha tuleb kiiremini järgi. Järgmisel päeval olin juba trennis tagasi – mitte täiega, lihtsalt liigutamas.
Siis öeldi: “Sa oled reedel ikka kirjas. Teeme veel ühe?” Mõeldud-tehtud. Kolmapäeval fight, neljapäeval trenn, reedel uuesti ringi.
Seekord oli vastaseks J.J. Ambrose – USA MMA-võitleja, Bellatori kogemusega. Suurem ja jõulisem, kasutas ka heiteid. Neljandas raundis sain põlvega nokdauni ja lõpuks võitsin jälle punktidega. Tasuks 4000 bahti – umbes sada eurot.
Pärast seda otsustasin korraks aja maha võtta – tundus, et keha ja pea vajavad pausi. Sõitsin rolleriga Karoni ranna poole, täiesti tavaline päev, ei vihma ega kiirustamist. Tee peal tuli tõus ja kurv ning mingil hetkel vaatasin tahavaatepeeglisse – mõtted läksid korraks mujale. Kui pilgu tagasi ette tõin, olin juba kurvist väljumas ja järgmine hetk lendasin kuivenduskraavi. Mäletan, kuidas ma koos rolleriga mitu korda üle pea käisin. Ja siis tuli vaikus.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Enriika Vunk
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
