Sarja teises osas liigub Edvin-Erik edasi aega, mil esimesed tähtsad võidud hakkasid tasapisi avama suuremaid uksi, kuid ei toonud veel kaasa täielikku kindlustunnet. Noore võitleja teekond ei kulgenud enam ainult tuttavas rütmis, vaid hakkas võtma uusi ja ootamatuid pöördeid.
Estonian Open Rakveres: võit, mis ei toonud võidutunnet
2008. aasta alguses oli õhus midagi, mida ma ei osanud tol hetkel sõnadesse panna. See ei olnud elevus ega ärevus, pigem mingi tihedus, nagu ruum oleks veidi väiksemaks tõmbunud ja kõik seisaks mulle sammukese lähemal kui varem. Tagantjärele mõeldes tundub, et keha teadis enne mõistust, et midagi on nihkumas, aga siis ma lihtsalt elasin päevast päeva ja tegin seda, mida olin harjunud tegema.
EstOpen Rakveres tuleb mulle meelde mitte tervikuna, vaid kildudena. Just see hetk, kui spordihalli uksest sisse astusin. Olin arvestanud pikema ootamisega. Selle tavapärase rütmiga, kus istud tribüünil, kuulad saali kuminat, jälgid teisi matše ja lased kehal tasapisi ärgata. Mul oli alati vaja aega. Ilma korraliku soojenduseta ringi minna oli minu jaoks nagu proovida joosta unes – jalad liiguvad, aga mitte päriselt sinu käsul. Ja siis kuulsin kõlaritest, et minu matš on järgmine.
See lõikas mu ettevalmistuse pooleks. Ma ei mäleta, mida ma täpselt mõtlesin, aga mäletan tunnet, et kõik läks järsku liiga kiiresti. Esimene vastane oli lätlane ja esimene raund ei olnud niivõrd võitlus temaga, kuivõrd sisemine vestlus iseendaga. Keha oli pooleldi ärkvel, löögid tulid, aga mitte selle teravusega, mida ma tundsin trennis. Mõte jooksis kehast ette või jäi maha. Alles teises raundis hakkas kõik veidi paremini klappima. Liikumine muutus loomulikumaks, ajastus tuli tagasi, nagu oleks keegi lõpuks lüliti õigesse asendisse keeranud. Võit tuli tehnilise nokaudiga, aga sees ei olnud seda selget, puhast tunnet, mida ma otsisin. See oli pigem kergendus kui rõõm.
Poolfinaal samal õhtul oli teistsugune. Keha oli kohal. Ma ei pidanud enam iseendaga vaidlema. Liikumine voolas ja ma tundsin, et olen seal, kus ma pean olema. Finaali aga ei tulnudki. Vastane ei astunud ringi ja ma sain loobumisvõidu ehk Walk Over. Ametlikult olin esimene, medal oli päris, aga seest oli veidi õõnes. Nagu oleks raamatu viimane peatükk lihtsalt välja rebitud. Lugu sai läbi, aga ma ei näinud selle lõppu.
Shoot Boxing: matš, mis toimus võõras keeles
Sügisel tuli järgmine peatükk, mis tundus korraga uus ja natuke võõras. Shoot Boxingu turniir Saku Suurhallis. Reeglid olid teised. Löögid olid tuttavad, aga heited tõid sisse midagi, mis ei olnud minu loomulik keel. Ma olin harjunud seisma püsti, tundma distantsi, lugema rütmi. Nüüd tuli juurde element, mis nõudis teistsugust kehatunnetust ja teistsugust võitlusstrateegiat. Käisime mõnel MMA treeningul, katsetasin heiteid ja haardeid, aga üsna kiiresti tekkis minus teadmine, et see ei saa kunagi päriselt minu omaks. Ma võin seda õppida, ma võin seda kasutada, aga see ei hakka minust läbi voolama samamoodi nagu kikkpoks.
Turniir ise läks hästi. Ma võitsin. Inimesed õnnitlesid, käed suruti pihku, räägiti võimalustest ja nimedest, mis kõlasid korraga suured ja kauged. Aga see võit ei tekitanud minus seda selgust, mida oleksin oodanud. See jättis õhku küsimuse, mida ma ei osanud sõnastada. Kas see oli lihtsalt üks õhtu, üks karikas riiulil, või tähendas see midagi enamat? Jaapanist hakati rääkima aina sagedamini. See nimi liikus vestlustes ringi nagu kuulujutt, mida korratakse nii kaua, kuni see hakkab tunduma tõelisena. Enne kui see päriselt kuju võttis, tuli Holland.
Kolm nädalat Hollandis möödus uues rütmis
Kolm nädalat, mis ei olnud ainult treeninglaager, vaid mingi vahepealne elu. Ma peatusin tuttavate tuttava majas, sõitsin rongidega linnast linna, istusin väikestes jaamades ja vaatasin, kuidas inimesed oma igapäevaeluga edasi liiguvad. Seal oli mingi lihtsus. Ma olin lihtsalt üks võitleja, kes tuli trenni, tegi oma töö ära ja läks õhtul koju. Trennid olid rasked, kohati karmid, aga nende ümber oli vaikus, mis mulle sobis. Õhtud saabusid aeglaselt. Mõnikord jalutasin lihtsalt mööda tänavaid ja tundsin, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Ma ei armu kohtadesse kiiresti. Ka Hollandiga juhtus see vaikselt. Nagu harjud looga, mida sa alguses ei pannud tähelegi, aga ühel hetkel avastad, et see on su sisse ümisema jäänud.
Edvin-Erik Kibus vs Andy Souwer
Ja siis tuli see hommik. Ema saatis mulle sms-i. Ta kirjutas, et mind on pandud Jaapanis kaheksamehe maailmameistrivõistluste turniirile. Ma lugesin selle ühe korra läbi ja siis teise. Ja siis kolmanda, sest järgmine lause ei tahtnud esimesega kokku minna. Minu veerandfinaali vastane pidi olema võitleja, keda olin aastaid vaadanud ja imetlenud. Andy Souwer. See nimi ei olnud minu jaoks lihtsalt vastane. See oli keegi, kelle matše ma olin analüüsinud, kelle liikumist ja rahu ma olin püüdnud mõista. Ja nüüd seisis see nimi minu nime vastas. VS.
Sama päeva õhtul läksin teise linna trenni. See oli tavaline saal, higised peeglid, tuttav lõhn õhus. Ja Andy oli seal. Mitte plakatil või ekraanil, vaid samas ruumis, samal matil. Ta teadis, et tal on Jaapanis turniiril esimene vastane üks eestlane. Mina teadsin, et see eestlane olen mina.
Me tegime koos pilti. See tundus korraga täiesti loomulik ja täiesti ebareaalne. Ma ütlesin talle, et ta on minu lemmikvõitleja. Mitte viisakusest ega mingist kohustusest, vaid sellepärast, et see oli tõsi. Ta noogutas, naeratas, ja kuskil meie pilkude taga oli arusaam, et varsti seisame ringis vastamisi.
Pärast trenni ei olnud mu peas müra. Ei olnud suuri strateegiaid ega hirmu. Oli lihtsalt teadmine, et midagi on juba alanud. Nagu oleks raamat lahti, aga ma ei olnud veel järgmise peatüki esimest rida lugenud. Ma tundsin, et lugu liigub edasi, ja seekord ei olnud see enam ainult Eesti või Euroopa mõõtkavas. See oli midagi muud. Ja ma ei teadnud veel, mis hinnaga see tuleb.
- Edvini-Erik oma teekonnast: Vanem võitlusspordipublik Eestis võib nime Edvin-Erik Kibus juba mäletada. Noorem põlvkond võib-olla mitte. Seepärast tundub õige enne lugude algust korraks tutvustada – kes ma olen ja kust see teekond alguse sai. Kasvasin üles ajal, mil võitlussport alles otsis Eestis oma kohta. Aastate jooksul viis see tee mind ringidesse üle maailma – alates väikestest kodustest saalidest kuni rahvusvaheliste areenideni. Olen võidelnud organisatsioonides nagu Shootboxing, Thai Fight, King of Kings, Enfusion, Tatneft Cup, KunLun Fight, Fightcode, K-1, Nr.1 Fight Show ja Xplosion Fight Series ning astunud ringi rohkem kui kümnes riigis – Eestist ja Soomest kuni Tai, Hiina ja Jaapanini. Ringi olen jaganud mitmete maailma tippudega, nende seas Andy Souweri, Chahid Oulad El Hadji, Enrico Gogokhia, Yuri Bessmertni, Yassin Baitari ja David Teymuriga. Karjääri jooksul võitsin muu hulgas WKA Euroopa meistri vöö kikkpoksis, OneSongChai Baltikumi meistri tiitli Muay Thais ning Eesti Muay Thai meistritiitli. Aastatega on aga selgemaks saanud, et tiitlid ja rekordid räägivad vaid väikese osa sellest loost. Võitlusspordiga koos kasvamine tähendab tuhandeid treeninguid, vigastusi, kahtlusi, väikseid võite ja kaotusi – ning hetki, mis annavad põhjuse edasi minna. Täna elan ja tegutsen Tallinnas. Olen liikumisõpetaja lasteaias ning juhendan harrastajaid oma võitluskunstide stuudios Dojo. Võistlemisest olen kõrvale astunud, kuid võitluskunstid on endiselt minu igapäev. See on keel, mille kaudu ma liigun, õpetan ja ennast väljendan. Just sealt sündiski mõte need lood kirja panna. “Kibuse teekond” ei ole ainult tagasivaade sportlaskarjäärile. Need on nopped ühe võitleja teekonnalt.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Grete Kägo
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
