Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreestri ja Kaitseliidu endise peakaplani Aivar Sarapiku (ristinimi Aleksander) teekond eneseteadlikkuse ja distsipliinini algas ootamatult – haiglas peapõrutusest taastudes. Üks sõnelus viis Sarapiku karate juurde, kus ta leidis noorena oma kire ja jõu. Karated treenides sai ta kiiresti aru, et füüsiline tegevus pole pelgalt liigutuste kordamine, vaid see on ka teekond eneseavastamise ja sisemise tugevuse leidmiseni. Sarapiku pühendumus viis teda Eesti juunioride meistri tiitlini ning õpetas talle, et püsivus ja teadlik praktika võivad kanda vilja mitte ainult spordis, vaid ka elus laiemalt.
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
1983. aastal jättis ta tippspordi küll teadlikult maha, võistles ära Eesti meistrivõistlustel, võitis need ja järgmisel päeval enam trenni ei läinud. “Panin punkti,” kirjutab Sarapik raamatus.
Katkend raamatust „Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik“:
Eesti juunioride karatemeister
Kuna mul sporditegemine õnnestus hästi, alustasin Tallinnas kohe ka erinevates ringides käimist. Ühe vahejuhtumiga seoses tuli see, et hakkasin siis džuudos käima. Mul oli tekkinud mingi sõnelus ja sain seepeale korralikult tappa, lausa nii õnnetult, et olin kolm päeva haiglas – olin saanud kergema peapõrutuse. Sealt jõudsin otsusele, et ma ikkagi võiksin tugev olla ja ennast kaitsta – mis see olgu! Tekkis soov karatega tegelema hakata. Ei läinudki kaua, kaks aastat tõsist trenni ja olemist, kui oligi Eesti juunioride meistri tiitel käes.
Mul oli tekkinud mingi sõnelus ja sain seepeale korralikult tappa, lausa nii õnnetult, et olin kolm päeva haiglas – olin saanud kergema peapõrutuse. Sealt jõudsin otsusele, et ma ikkagi võiksin tugev olla ja ennast kaitsta – mis see olgu!
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
Käisin trennis Igor Neemre juures. Meil oli Tartu maanteel saal, kus trenni tegime, samuti tegime seda sealsamas 16.keskkoolis. Hiljem kui teatav tase oli saavutatud, siis ma hakkasin käima ka teiste treenerite juures. Karatekommuun ei olnud eriti suur, seal oli neli-viis tõsist tegijat, kes ka võistlustel jagasid 1.-5.kohta.
Füüsilises tegevuses on samamoodi nagu väiksena tikuga tähti taga ajades, et sa teed üht ja sama liigutust mitte kümme või sada, vaid tuhandeid kordi. Rutiinne teadlik tegevus, oma hingamise rütmi, oma südame kuulamine on väärtused omaette, kui selles kehas tõesti sünnitada midagi sellist, mis on igavikuline – ja kui need oskused saavad lapsepõlves mingi juurdumise, ei ole välistatud, et need kõrgemas eas samal viisil edasi elavad. Lihtsalt keskkond muutub ja see, millele keskendutakse, muutub.
Rutiinne teadlik tegevus, oma hingamise rütmi, oma südame kuulamine on väärtused omaette, kui selles kehas tõesti sünnitada midagi sellist, mis on igavikuline.
Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik. Foto: GoodFight
See on pidev ring, mida käiakse, millel on oma algus ja oma lõpp, aga mis on üks tervik. Kui sellise terviku tunnetamine ja teadmine tuleb varakult, siis on tõesti võimalik liigutada suuri asju ja samas ka vabaneda kõigest sellest, mis võib olla väga ekslik ja kuri selles maailmas. Sisemine võitlus saab alguse mingist välisest tõukest. Samas kui seda välist tõuget ei taju või ei tea, siis mingil momendil tehakse ikka väga mustvalgelt selgeks, mis on õige ja mis saab olla ainult õige.
- Raamatu saab tellida kirjastuse Gallus e-poest!
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
