Tyson Fury on võitleja, kelle karjääris on olnud nii võimsaid tõuse, sügavaid kukkumisi kui ka ausaid ülestunnistusi teemadel, millest tippsportlased alati rääkida ei taha. Oma autobiograafias “Maski taga” avab Fury end harukordselt avameelselt, kirjutades vaimsest tervisest, eneseotsingutest ja sellest, kuidas tee maailmameistriks ei kulgenud sugugi ainult võitude valguses.
Fury erakordne ausus annab tema loole erilise kaalu ka praegu, kui Fury valmistub taas suureks matšiks. Järgmisel kuul ootab teda Londonis uus suurlahing Arslanbek Makhmudovi vastu. Taimaal toimuvas treeninglaagris aitab tal selleks matšiks valmistuda ka Eesti raskekaalupoksija Uku Jürjendal.
Avaldame katkendi Tyson Fury autobiograafiast, mis annab haruldase sissevaate mehe mõtetesse maski taga.
Andesta, Püha isa, sest olen pattu teinud.
Minu nimi on Tyson Luke Fury, ja nii nagu kõigil teistel siin maamunal, leidub ka minul puudusi. Ma kannatan vaimse tervise hädade käes, mul on obsessiiv-kompulsiivne häire. Juhtumisi olen ma ka number üks raskekaalupoksija maailmas.
Mu elutee pole kunagi igav olnud. Sündisin kolm kuud enne õiget aega ning olen sealtpeale pidanud ellujäämise eest võitlema. Juba nii kaua, kui mäletan, olen end pidanud loomuliku spordiandega inimeseks, eriti just poksis, millega alustasin koduköögis venna Shane`i vastu – sidusime käterätid rusikate ümber ja tagusime teineteist kurnatuseni.
Sündisin kolm kuud enne õiget aega ning olen sealtpeale pidanud ellujäämise eest võitlema.
Mu saavutused ringis on kõigile teada, kuid teismelisena tegelesin palju ka golfiga, seda kuni 21-aastaseks saamiseni, ning mu händikäp oli kaheksa. Vahel käin endiselt mängimas ning löön harjutusväljakul ühe käega palli ligi 230 meetrini. Olen avastanud, et ma ei jää häbisse ühelgi alal, ei jahilaskmises, korvpallis, sõudmises ega mujal. Kuid, poks oli alati see, mis mu elu üle valitsema pidi. See oli minu anne; see oli rada, mida mööda ma olin määratud sammuma.
Olen avastanud, et ma ei jää häbisse ühelgi alal, ei jahilaskmises, korvpallis, sõudmises ega mujal. Kuid, poks oli alati see, mis mu elu üle valitsema pidi.
Mulle on alati tundunud, et minu sünnipärane õigus on saada esmaklassiliseks võitlejaks. See on mul geenides. Ka eelnevate põlvkondade vältel on leidunud meessoost Furysid, kes olid edukad kinnasteta rusikavõitlejad. Nüüd oleme profipoksijad, nagu mu isa John, kes tegeles nii poksi kui rusikavõitlusega, ning mu poolvend Tommy, kes peale telesaate “Love Island” viiendas hooajas osalemist üritab nüüd poksiringis edu saavutada.
Poksiringist pidi saama koht, kus ma näitan oma spordimeisterlikkust ja toon perekonnale au. Kuid just poksiäri aitas kaasa mu allakäigule – ent siis avanes mu ees uus rada, mida pidi masenduse kuristikest välja ronida.
Olen paremas vormis kui kunagi varem ja õnnelikum kui kunagi enne.
Kui ma seda raamatut kirjutama hakkasin, kaalusin ma ligi 180 kilo, jõin rängalt, vihkasin poksimist ja võitlesin sügava depressiooniga. Mind ei huvitanud poksi naasmine. Sel hetkel ei näinud ega tundnud ma oma elus muud peale valu. Meistrivööd ja isegi raskekaalu maailmameistri tiitliga kaasnev tunnustus – eluaegne unistus, mis 2015. aastal tõeks sai – jätsid vaid külma ja õõnsa sisetunde, mis mind maha ei jätnud. See ei tähendanud absoluutselt mitte midagi.
Kaks aastat hiljem on lugupeetud Ameerika poksiajakiri The Ring mind nimetanud maailma parimaks raskekaallaseks. Olen paremas vormis kui kunagi varem ja õnnelikum kui kunagi enne. Mul on nüüd tõeline elusiht, kuigi elu tuletab mulle kogu aeg meelde, et vaimse tervise hädadest ei vabane ma kunagi lõplikult.
Mu tee tippamatöörist raskekaalu maailmameistritiitlini pole olnud läbinisti sünge ning kõik, kes mind tunnevad, teavad hästi, et ka mulle meeldib naerda.
Mu tee tippamatöörist raskekaalu maailmameistritiitlini pole olnud läbinisti sünge ning kõik, kes mind tunnevad, teavad hästi, et ka mulle meeldib naerda. Tumedaimast eluperioodist välja tulnud, olen tagasi poksimaailma tipus ning mul on võimalus teenida rohkem raha kui kunagi enne. Kõige olulisem on aga see, et mulle meeldib olla hea isa, abikaasa ja vend.
Tahan, et see raamat kujutaks tõelist mind koos kõigi puudustega. Aga eelkõige soovin, et kui sellest raamatust ka midagi muud kasu pole, siis vähemalt innustaks see teisi, kel on rasked ajad. Kui mina, üle kahemeetrine raskekaalutšempion, suutsin teistelt abi küsida, suudate teiegi. Kui mina suutsin kaalus kaotada üle 60 kilo, suudate teiegi. Meile kõigile öeldakse, et hangi parem töö, suurem maja ja kiirem auto, et tunda end paremini ja elu oleks suurepärane, kuid see on muidugi vale. Sul võib see kõik olemas olla, aga tunned end ikkagi väärtusetuna.
Kui mina suutsin kaalus kaotada üle 60 kilo, suudate teiegi.
Ent depressiooni lõksust leidub pääsetee, ja ma usun, et see teadmine annab lootust ka teistele kogu maailmas, kes vaimse tervise hädade all vaikselt kannatavad. Mulle tundub, et liiga palju on neid mehi ja naisi, kelle hääl kostub liiga nõrgalt ja kel pole lihtne oma muret väljendada või kirjeldada seda, millest nad peavad iga päev läbi tulema, et lihtsalt elada. Võimalus oma sisedeemonitest rääkida võib nende jaoks palju muuta.
Sulle tundub, et peab olema keegi, kes sa tegelikult ei ole, kuna ühiskond survestab sind selleks. See mängib vaimse tervise probleemide väljaarenemises olulist rolli. Olen nüüd aru saanud, et pean endaks jääma, juhtugu mis tahes.
Pidin end maski tagant üles leidma.
Monika Kuzmina
GoodFight looja, võitlusspordi austaja
info@goodfight.ee
Grete Kägo
Toimetaja
Kristi Zirk
Veebiarendaja, portaali haldur
