Julio Cesar Chavezil on 1992. aasta oktoobriks 82 võitu 82 kohtumises. Järgmisena ootab 20. veebruaril 1993 Mexico Citys Azteca staadionil 120 000 inimese ees kuni 63,5-kiloste meeste tiitlimatš Greg Haugeniga, mille eest Chavezile lubatakse 2,5 miljonit dollarit.
82 kohtumises on poksiringi põrandat puudutanud vaid tema tallad. Chavezi pealuu on ühe uuringu kohaselt ebatavaliselt paks ja talub kõige võimsamaid lööke. „Ta on parim poksija, keda mina olen näinud,” teatab treener Angelo Dundee. Meldrick Taylor, Edwin Rosario, Roger Mayweather ega Juan LaPorte polnud pärast Chaveziga poksimist endised. LaPorte ütles, et ei suutnud pärast nende matši 1986. aastal nädalaid seksida.
Ameerikas väidetakse küll, et ühe kohtumise neist on Chavez kaotanud: 1981. aastal lõi ta Miguel Ruizi nokauti 1. raundi lõpukella kõlades ja diskvalifitseeriti, kuid Mehhiko poksikomisjon pööras selle hiljem Chavezi võiduks.
Chavezi peale pole aga pahane Andres Felix, Chavezi profikarjääri esimene ohver. 1992. aasta oktoobrikuu hommikul kell 10 ootab kõõrdsilmne Felix kannatlikult hulga muude inimestega Mehhikos Culiacanis Chavezi maja ees maailma parima poksija ärkamist. Iga vägeva latiinopoksija lähedased ootavad niiviisi, kuni poksija ei pea vastu ja kolib mujale. Aga mitte Chavez. Chavez kardab üksi olla.
Chavez on pidanud matše keskmiselt 57 päeva tagant seepärast, et hoolitseda lähedaste eest. Ta on meister kolmes kaalus. Pärast kohtumist Haugeniga on plaanis võtta sihikule neljas. Miks siis keegi peale lähedaste teda ei tea? Isegi Mehhikos sai ta kangelaseks alles pärast lahingut 1992 septembris Hector Camachoga.
Chavez pole tahtnud poksida Mehhiko pealinnas. Ta ei räägi inglise keelt. 
Tal pole olnud kuulsaid vastaseid. Tema promootor Don King on tegelenud rohkem Mike Tysoniga. Chavez kaitseb alati Kingi, kuna King on talle alati vajadusel raha laenanud, kuid 1990. aastal jätab Chavez ta, sest King ei suuda organiseerida tasuvat kordusmatši Tayloriga. Chavez sõlmib Bob Arumiga kuuematšise lepingu väärtusega 15 miljonit dollarit.
Chavez on vaikne mees. Isegi Camacho, kes temaga Culiacanis mõned päevad veetis, ütles, et Chavezi ei pane tähele. Culiacan on Mehhiko narkopealinn. Surm hõljub selle tänavatel. Chavez ostab kirste leskedele, kes ei jaksa mehi matta.
Julio isa Rodolfo töötas raudteel ja juhtis kord põleva kaubarongi inimestest eemale, kui selle juhid põgenesid. Julio vend Omar hukkus purjus autojuhi rataste all ja igal aastal Omari surma-aastapäeval nutab Julio tema haual. „Nüüd on mul kõik, aga pole teda,” ütleb Julio. Kui WBC meister Chavez poksis 1990. aastal IBF-i meistri Tayloriga ja oli enne viimast raundi punktidega kaotamas, mõtles ta vennale ja võitis tehnilise nokaudiga. Ajakiri Ring valis selle 1990. aastate parimaks matšiks. Ükski vastane pärast seda pole olnud nii hea, et Chavez pidanuks venda vajama.
Chavez ärkab. Nüüd minnakse. Selgitatakse, kes saab sel hommikul võtmed tema kolmele Corvette’ile, kahele Lincolnile ja antiiksele Fordile, ühele Jaguarile, Lamborghinile, Mustangile ja muudele autodele. „Kui mul oleks autosid kuskile panna, ei koliks ma siit ilmselt kunagi,” muigab Chavez virilalt.
Julio naine Amalia mehe sõpradele hästi ei vaata. „Ta on alati teiste inimestega. Ma ei vaja rohkem raha. Ma tahan oma meest,” ütleb ta.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
