22. veebruaril Tallinnas toimuval The League’il võitleb ka Henry Rohtla.
Mis sind poksiringi üldse kutsub? Kas see on mingit sorti tapahimu?
Ma ei ütleks. See protsess ongi nauditav, kus sa valmistad end ette, lõpuks lähed ringi. Saad näidata oma töövilja. See töövili ongi see, mis mulle nii-öelda maitseb. Alati võib minna halvasti, aga iga võitleja läheb ikkagi ringi võitma ja see võidutunne on see, mida, ma arvan, me kõik jahime. See emotsioon, puhtalt see tunne, et kogu raske töö on vilja kandnud. See vili on magus.
Iga võitleja läheb ikkagi ringi võitma.
Mingit sellist hetke on olnud, et ei jõua trenni minna?
Kui on korralikud taastumisvahendid, sealhulgas erinevad vitamiinid ja toidulisandid, toitud ja magad normaalselt, siis tegelikult taastud ära ilusti. Võib-olla ongi see, et inimene väsib peast ära, kui see on rutiin. Ma lugesin Hendrik Themase kohta, et tema teeb kogu aeg trenni. Ma just leian seda, et inimese aju peab puhkama, sa tuled sellest vahepeal välja. Ei ole nii, et ma istun kaks kuud jalad laual kodus ja ei tee midagi. Ma ikka liigutan ennast, aga mulle sobib nii paremini, kui ma tean, et on tulemas matš, tean kuupäeva, valmistun ette järk-järgult, vahepeal on raske, lõpuks taastun ja siis ma olen valmis.
Ütlesid ühes intervjuus, et poksimine pole ainult lammutamine. Mis selles siis sügavamat on?
On ka inimesed, kes on sinu ümber ja toetavad sind. See pole ainult trenn, vaid meil on vaimne tasakaal lisaks sellele treeningprotsessile. Väga paljudel profipoksijatel on kaks jalga maa peal. Nad ei ole sellised ärplejad või tõmblejad. Laed end treeningsaalis energiast tühjaks, paned kõik energia saali ja tavaelus oled rahulik inimene. Ei ole nii, et lähen trenni ja lammutan. Tavaelus siis sama, aga ma leian, et see hoiabki balanssi.
Oled öelnud, et füüsilisel vägivallal pole sinu elus kohta. Kõige tooremalt öeldes poksimine ju ikkagi on vägivald.
Kuidas keegi seda võtab. See on ikka spordiala. Kaks inimest valmistavad end ette ja näitavad teineteise peal nii-öelda võimu, aga vägivald on pigem see, mida näeme kuskil tänavatel ja kus iganes nurga taga. Kui meil on tänapäeval see spordiks nimetatud, siis ma kutsuksingi seda pigem spordiks, mitte vägivallaks.
On poksijaid, kes kaklevad ka tänavatel. Sul on tulnud ette selliseid juhtumeid?
Sellega on üks naljakas lugu. Ma mäletan, et viis-kuus aastat tagasi, kui ma käisin tööl, mõtlesin, et peale seda, kui hakkasin poksimist õppima, pole mul olnud kunagi vaja seda tänaval kasutada. Samal õhtul tuli olukord, kus üks inimene tuli ja lükkas mu agressiivselt ratta pealt maha. Ma jäin rahulikuks. Ta tuli mulle kallale, aga olin ikka rahulik. Ta tahtis lüüa, aga ma tõrjusin selle löögi. Siis ütlesid sõbrad ka, et nüüd on aeg, see pole enam see koht, kus ma pean rahulik olema. Siis ma sain temalt ühe löögiga hoo maha. See on olnud ainuke olukord, mis on tulnud väljaspool trenni. Kui inimene otsib probleemi, siis ta leiab selle ja tihti on nii, et inimene ise oma mõtetega tõmbab seda kuidagi ligi.
Kui ma tahaks, siis ma saaks iga nädalavahetus poksida. Inimkond on selles mõttes juba edasi arenenud. Näiteks 15 aastat tagasi oli igal nädalavahetusel selliseid asju näha. Ma olen ka ise kasvanud sel ajal. Olen sündinud aastal 1991 ja olen näinud seda aega, kus oligi iga nädalavahetus mingi kraaklemine ja tõmblemine. Siis olid võib-olla kõva mees, kui selline olid, autoriteet. Kuid tänapäeval vaadatakse pigem viltu selle peale, kes midagi sellist teeb. Iga inimene võiks osata enesekaitseks teha midagi, kui see on vajalik, aga tüli ise otsida on vale.
Räägime iidolitest ka. Kui palju sina usud iidoli järgimisse? Võib-olla kopeeridki näiteks mõnda asja?
Igalt inimeselt on midagi õppida, eriti võitlusspordis. See on nii mitmekülgne. Mida sügavamaks sellega lähed ja mida rohkem sellest aru saad, seda rohkem saad ka aru erinevatest tehnikatest, võtetest ja võimalustest, kuidas mida teha. Iga info puhul tuleb see vastu võtta, endast läbi lasta, leida enda jaoks parim. Mitte nii, et teed täpselt samamoodi. Leia midagi, mis sinu jaoks toimib. Kui üks ei sobi, siis proovid teist asja. Ma kindlasti vaatan neid asju, võtan selle info ja leian enda jaoks nii-öelda mooduse või variandi, mis mulle sobiks.
Igalt inimeselt on midagi õppida, eriti võitlusspordis.
Kes aitavad võistluseks valmistuda?
Kindlasti on põhirõhk treeneritel, kes annavad nõu ja aitavad nii palju kui võimalik. Mul ei ole 100% kindlat treenerit, see veel kujuneb. Läksin alles Kevin Renno juurde. Tema on kindlasti see, kes aitab, suunab ja treenib. Klubis on ka väga hea treener Tony Hitrov ja Ahti Pikkur ka aitas mind.
Mitu treenerit on siis poksijal vaja?
Olekski hea, kui on üks, aga meil ei ole veel välja kujunenud kindlat tiimi. Tuleb leida enda jaoks sobivam. Kindlasti tuleb siinkohal mängu ka raha. Inimesed, kes sinuga treenivad, ei tee seda tasuta. Tuleb leida sulle sobilik inimene. Eks see hakka veidi ka rahakotile, sest iga töö tahab tasumist.
Milline on sinu suhtumine vastastesse?
Ma üritan alati hoida jalgu maa peal. Ma ei alahinda ega ülehinda kunagi. Üritan olla täpselt seal vahel. Kindlasti on olukordi, kus tunned, et tahad domineerida, siis on seda vaja ära kasutada. On vaja rohkem survet panna peale, aga see, et ma nüüd tulen ja annan talle – seal on nii libe jää, sa võid ise seal pea ees tulle hüpata. Võitlusspordis ei tea kunagi, teed õige või vale liigutuse ja kõik võib olla teistmoodi.
Võistlushommikul treenid?
Pigem mitte, ka päev enne mitte. Eelkõige selleks, et minna võistlustele värskena.
Kui hakkad astuma ringi, siis kuidas end võistluseks valmis „seadistad“?
Sellel hetkel on oluline absoluutselt kõik teised asjad peast välja saada ja hoida fookus ainult ühel asjal: tegutseda ringis hästi.
Kuidas sa saad need peast välja?
See protsess hakkab juba varem, ettevalmistuse esimesest päevast, vähemalt minul. Kui ma tean, et mul on sel kuul matš, teen ma treeningkavasid, planeerin oma asju ja juba varem suudan läbi mõelda need asjad. Enesekindlus tekib treeningprotsessi käigus. Kui see päev on käes ja vaatad peeglisse, siis tunned ja saad aru, et oled valmis.
Mida sa ütled endale seal peeglis?
„Ma olen valmis!“
Karolin Tohv
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
