Iga laps vajab soojust ja hellust, eriti oma kodus, mis on kõige turvalisem paik. Ometi on igal aastal juhtumeid, mis vajavad lastekaitse sekkumist. Omal ajal sattus kriisi ka treener Sander Reemets, kes jäi oma ema hoolest ilma, kui oli vaid väike poiss. Laste treenimine ja nendele toeks olemine on Sanderile missiooniks, sest ta teab, et igasugune abi oma päris pereta kasvanud lastele on hädavajalik. Ta leiab, et tema jaoks on oluline see, et saab maailmale midagi tagasi teha või vastu anda. Sander käis hiljuti ETV saatesarjas „Koduteel“ rääkimas lähemalt oma elust Tartu Kristlikus Noortekodus.
Sander meenutab: „Ma ei tea, mis oleks minust saanud siis, kui oleksin jäänud ema juurde elama!“
Oma esimesed eluaastad veetis Sander koos ema ja õega ühest kohast teise rännates. Kodu neil otseselt ei olnudki ning mõne ööbimiskoha, kus pikemalt peatuti, leiab Sander veel tänagi linnast üles. Sander toob välja, et kuigi ta ema tarvitas narkootikume ning tema jaoks oli tavaline, et keegi peksa sai, siis oma ema armastas ta sellest hoolimata. Väikese poisi jaoks oli selline elu normaalsus ja ta ei teadnudki, et on olemas ka midagi muud. Ühel hetkel tundus aga, et elu läheb paremaks. Sanderi ema tutvus ühe mehega ning maha peeti uhked pulmad. Pere kolis elama mehe maakodusse, kus asjad vägivaldseks läksid. Kui kasuisa korraks õue läks, pistis Sanderi ema aga akna kaudu jooksu ning kuigi oli lubanud lastele järgi tulla, siis seda ta ei teinud. Kasuisa ütles, et tema lapsi kasvatada ei saa ja viis nad turvakodusse. Sander meenutab, et ema käis neid küll korra sünnipäeval vaatamas, aga see oligi kõik. „Ta on isegi kunagi öelnud, et on rahul, et meid lastekodusse pani. Et tema poleks suutnud meid kasvatada. See on minu arust väga aus argument. Ei tea, mis oleks saanud siis kui oleksin ema juurde jäänud. Kas minust oleks saanud selline inimene, kes ma praegu olen,“ lausub ta.
Ei tea, mis oleks saanud siis kui oleksin ema juurde jäänud. Kas minust oleks saanud selline inimene, kes ma praegu olen.
Sander Reemets. Foto: Maria Kilk
Turvakodus elas Sander koos õega paar kuud ning seejärel pandi ta lastekodusse. Varsti pärast seda läksid neil õega teed lahku, sest õde sai enda isa juurde elama minna (Sandril ja tema õel on erinev isa – toim). Esimesse klassi läks poiss juba lastekodust.
Tee andestamiseni oli pikk ja raske
Sander meenutab, et lastekodusse jõudes ootas ta veel pikalt ema akna peal ning nuttis, sest armastas ema sellisena nagu ta oli. Tänaseks pole ta ema ligikaudu 5-6 aastat näinud. Vahepeal otsis ema ta küll üles ja saatis kirju, aga lõpuks kasvasid nad siiski lahku. „Võibolla nii oligi parem. Pidime igaüks oma teed liikuma,“ sõnab ta ja lisab, et on emale andestanud, sest inimesed teevad ise enda otsuseid ja valikuid. Sander leiab, et kindlasti pakkus ema neile ka armastust, sest muidu poleks tal emaga mingisugune suhtlus nii lähedane olnud. „Ta kunagi ei tõstnud kätt minu peale, tema mehed aga tõstsid. Võibolla ema ei armastanud neid mehi, aga oli vaja, et lastel oleks koht ja söök olemas. Ma arvan, et selle nimel ta ka vaeva nägi.“
Foto: Maria Kilk
Sander ei pea aga kellegi peale viha ning on emale tänulik, et ema ta siia ilma tõi. Ta on sellega rahu teinud – ema oli selline nagu ta oli ja Sander saab oma elu elada teisiti. Ta tunnistab, et on selleni jõudmiseks teinud aga suure töö ning on olnud ka raskeid aegu, kus vihkas ema nii hullusti, et tekkisid tervislikud probleemid. Näiteks tekkis tal unehalvatus. Sander rääkis oma kogemustest ka ühele naisele, kes on samuti kasuperes olnud ning kes on õppinud konstellatsiooni. Lõpuks tuligi välja, et unehalvatus tekkis sellest, et Sander vihkas oma ema nii palju. „Olin süüdistanud teda, et miks pidin lastekodus olema. Aga tagantjärgi mõtlen, et väga äge kogemus on mul selles suhtes olnud. Olen tänulik, et olen saanud sellise kogemuse – olen sellest palju õppinud. Ma tean, mida mina enda lastele ei taha ning tean, milline ei tohiks lapsevanem olla. Me kõik saame elada paremat elu, ka tema, aga ju ta siis ei soovi seda praegu. Siiralt siiski loodan, et ta kunagi soovib ja olen nõus temaga ja väga hästi läbi saama,“ lausub Sander.
Foto: Maria Kilk
Laste treenimine ja neile toeks olemine on Sanderile missiooniks
Sander meenutab, et lastekodus olnud korda ja distsipliini oli tal väga vaja. Näiteks polnud teda õpetatud noa ja kahvliga sööma ega iseenda hügieeni eest hoolt kandma. Tema koduks oli Tartu Kristlik Noortekodu, mis kolis küll uude kohta, kuid alles siis, kui Sander juba täisealine oli. Uues majas sai Sander elada vaid aasta, kuid nende inimeste ja selle majaga on ta seotud tänaseni. Ta leiab, et teda viib ikka ja jälle noortekodusse tagasi see, mida need lapsed hinges tunnevad ja soovib neile näidata, et see võib ka kodu olla. „Siin ei pea midagi häbenema, see on väga ilus pere ja siin on väga tore. Siin saab kõik eluks vajaliku, kui sa ise tahad muidugi,“ arvab ta.
Laste treenimine ja nendele toeks olemine on Sanderile missiooniks, sest ta teab, et igasugune abi oma päris pereta kasvanud lastele on hädavajalik. Ta leiab, et tema jaoks on oluline see, et saab maailmale midagi tagasi teha või vastu anda. Ta mõistab neid lapsi, sest on ise samuti selle tee läbi käinud. „Ma saan alati neile enda kogemusest rääkida ja neile moraalseks toeks olla,“ lausub ta ja lisab, et saab alati lastele rääkida, mis hirmud tal endal olid ja kuidas ta neist üle sai. Sander sõnab, et kuigi ta ei kasvanud üles klassikalises perekonnas pakkus Tartu Kristlik Noortekogu talle just sellist tuge nagu tema vajas.
Laste treenimine ja nendele toeks olemine on Sanderile missiooniks, sest ta teab, et igasugune abi oma päris pereta kasvanud lastele on hädavajalik.
Sander Reemets. Foto: Maria Kilk
Sander Reemetsa inspireerivad mõtted Goodfight`le:
- Kaotused õpetavad kõige rohkem. Tuleb lihtsalt edasi teha ja õppida oma vigadest. Kaotus on ainult õppetund.
- Kogu elu ongi üks võitlus – norgu pead lasta ei tasu.
- Poks annab elule positiivset energiat.
- Vastast ei tohiks kunagi alahinnata – alati võib tulla üllatusi.
- Kõigilt võitlussportlastelt on midagi õppida.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
