Henri Helemäe eestvedamisel toimub 2. augustil järjekordne Mõisaküla Fight. Kuidas hakkas üks noor mees korraldama sündmust, kus on pealtvaatajaid rohkem kui kohalikus omavalitsuses inimesi?
See sündis neli aastat tagasi. Jaanuarikuus hakkas Helemäel (kes oli sel ajal Jaapanis) mõte peas kerima. Ta tegi kõne heale sõbrale Markko Moisarile. Arutati. Moisar ütles, et Viljandis midagi sellist pole, on ainult Tallinnas. „Markko andis hoogu juurde ja ütles, et kui jõuad tegeleda, anna aga minna,“ räägib Helemäe.
Ma ei taha kogu aeg Tallinnasse sõita, vaid tahan sellist üritust ka läheduses näha, mõtles Helemäe. Kui tema nii mõtleb, siis mõtlevad teised ka.
„Kui võrdleme tänast sellega, mis oli vanasti, siis see erinevus on metsik. Palju rahvast elab täiega kaasa ja meedia kärab igalt poolt. Ma rääkisin sellest paari tuttavaga; ma isegi ei mäleta, kust ma toetajad sain. Eks ma ikka käisin ja rääkisin oma mõttest. Esimesena läksingi tänaseks heaks sõbraks saanud Taneli juurde. Tol ajal me teadsime teineteist, aga polnud nii lähedased. Tema oli oma seltskonnaga esimene, kes kaasa tuli. Sealt see algaski ja nii ta läks,“ meenutab Helemäe.
Nüüd on tulemas juba neljas Mõisaküla Fight. Kuidas te fight card’i kokku hakkate panema? Millega arvestate?
Esiteks eelarve: kui palju mul on võimalik raha kokku saada. Selle järgi ma suudan paika panna taseme: mis tasemega ma saan arvestada. Ma ei saa arvestada ainult ühe summaga; mõnele maksan vähem ja mõnele rohkem. Teiseks: et seltskond oleks kirjum, eestlastele huvitavam. Üks pool on välisvõistlejad, kes pole varem Eestis käinud ja teine pool need, kes pole varem üldse kohtunud. Ma üritan alati panna kokku selliseid matše, mis oleks hästi huvitavad, mida inimene ja võitlussport tahaks näha, mida pole varem Eestis olnud.
Ma üritan alati panna kokku selliseid matše, mis oleks hästi huvitavad.
Milline matš on teie enda jaoks huvitav?
Huvitav on see, kui mõlemad on kuskil võistelnud, aga pole varem kokku puutunud. Mõlemal on näiteks olnud head nokaudid, ent neid pole veel kokku pandud. Teine variant oleks tuntud võitleja, kes pole mitu aastat võidelnud ja tema vastas võistleja, kes on praegusel ajal näidanud head minekut. Veidi äärmusest äärmusesse võistlused; minu sisetunne ütleb, kas on hea või mitte. Ma ise genereerin need asjad kokku, seejärel arutan lähedastega ja tavaliselt nii need otsused sünnivad. Tavaliselt olen saanud positiivset tagasisidet.
Mis on seni olnud parim matš?
Kolme aasta parim matš oli eelmise aasta Daniel Forsberg (Soome) – Juri Orlov (Läti). Daniel on tänaseks saanud oma kaalus King of Kingsi võitlussarjas tšempionivöö. See fight oli tõesti hea, sest nemad polnud varem kokku saanud. See oli päris tõsine andmine. Mäletan, et pärast matši Juri kukkus kokku, sest tal olid vist kaks roiet sees. Matš kestis neli raundi. Kui ma vaatan täna, kuhu on jõudnud näiteks üks osapool, siis on lahe, et selline inimene on sealt hoovist läbi käinud. See juba näitab ka meie taset, et me ei tee mingit väikest sündmust, vaid tahame ikkagi suuremat. Võib-olla Daniel on kolme aasta pärast juba Hiinas tšempion ja siis on mul hea tunne, et ta on ikka meie juurest ka läbi käinud.
Kes on see inimene, kes võiks Mõisaküla ringi astuda ja teie saate öelda, et see oli teie tipphetk, sest tõite ta Mõisaküla ringi?
Ma mõtlen väga suurelt: Badr Hari.
Esimesel aastal käisite ise ka ringis, Ahti Pikkuri vastu. Sel aastal ei lähe?
Ei lähe. Korra küll mõtlesin, aga ma tahan seda asja teha suuremaks. Kahte asja korraga on raske teha. Mõned suudavad, mina mitte. Sain ise aru sellest. Ma teen vähemalt üht asja hästi, ma loodan. Siiani on kõik toiminud ja läheb hästi. Paljud on küsinud, kas ma lähen ja miks ma ei lähe. Tore oleks küll ringi minna, aga ma juba tean, millises olukorras ma sel päeval oleks. Jooksmist ja tegemist on palju. Pean kõigele mõtlema.
Väikses kohas seda ei juhtu, et ringiäärest saadud adrenaliin kaklusteni viib?
Siiani pole sellist asja olnud. Meil on kõik turvatud, kontroll on hoovis, ei joosta seal pea laiali otsas ja keegi ei tee seal seda, mida ta ise tahab. Võistlus on võistlus, aga seal on palju muid aspekte juures. Seal on show; eelmisel aastal tulid tsiklimehed Viljandist suure pundiga kohale. See on nagu pidu. Ei ole lihtsalt mingi robustne kaklusevaatamine, vaid selline äge värk.
On sattunud pirtsakaid sportlasi, kellele ei sobi miski?
Kusjuures sellist asja pole meil mitte kunagi olnud. See on uskumatu. Ma ei tea, kuidas teistel on, kuid meile on öeldud, et neile meeldib siia väga tulla, sest meil on kõik erinev. Meil on head pakutavad elamistingimused, head toidud Mulgi kõrtsilt. Kõigile meeldib, sest meil on kõik teistsugune. Kui minna näiteks Tallinnasse, siis on teisiti. Just eelmisel aastal ütles üks Rakvere inimene, et neile meeldib igal aastal meile tulla. Ei tea, miks meie oma tundub huvitav. See on vabaõhuüritus, täiesti teistmoodi. Meile ei pea tulema triiksärgiga. Võib tulla nii, nagu inimesed ise soovivad, kasvõi plätudes. Inimesed, kes tulevad linnadest, võib-olla tunnevadki seda teistsugust maalõhna ja see annab vabama tunde. Seega pole kogemust, et keegi poleks rahul olnud. Inimese rahulolu on mulle üsna oluline. Kui ma käin võistlemas, siis ma tahan, et ka minul oleks seal hea olla. Pakun teistele sama.
Mis teeb sportlasele olemise heaks?
Ma arvan, et soe vastuvõtt. Pakud talle head vastuvõttu, näitad süsteeme, kus me asume, mis söögid siin on, kus magad. Ei ole nii, et sportlane helistab, et kus sa oled või kuhu ta tulema peab. Kui nemad jõuavad, siis ma olen alati vastas ja juhendan, kuhu peab minema, kus mis on ja mida kuskil teha saab. Süsteem peab paigas olema. Nii on ka endal mugavam tunne, kui tullakse võõrasse kohta. Ega ta ju ei tea, kuhu ta minema peab. Teen alati kiire tutvustuse ja siis juba öeldakse, et ma ei muretseks, vaid teeksin oma asja ja nemad saavad hakkama.
Kui palju peaks peamatšivõitleja teenima, et oleks ka endal uhke tunne?
Kui räägime tipptasemest ja suurnimedest, siis alates 5000 eurost Eesti mõistes.
Kelle üle teil oleks publikus tohutult hea meel? Kes võiks helistada, öelda, et kuulis Mõisaküla Fightist ja palub endale laua kinni panna?
Mõni väga kõva sportlane või sponsorlusest huvitatud isik. Ühtegi konkreetset nime ma ei oska hetkel öelda.
Milline rahanumber lööks teid pahviks, kui teile tuleks kõne ja öeldaks, et tahetakse Mõisaküla Fightile nii palju raha alla panna?
Ma arvan, et ma jõuaks täna 10 000 euroga muuta üritust veel suuremaks ja pakkuda rahvale veel suuremat show’d.
Tegelikult me kõik teame, et mitte ükski hea asi siin ilmas ei sünni rahata, eriti 1300 pealtvaatajaga spordisündmus. Kui raske on tegelikult saada üritusele sportlasi, maksta neile tasusid? Tavainimene ehk ei kujuta seda isegi ette. Talle tundub 15 eurot maksev pilet kallis, aga sportlane tahab ju tegelikult vähemalt 10 või 100 korda rohkem?
Täpselt. Eks see ongi nii, et inimene näeb seda, mis on pilet, aga ta ei tea tausta. Kui ma olen sõpradele rääkinud, mis on tegelikud kulud – kui palju tahab võistleja saada ja kõik muu –, siis nad on öelnud, et nad poleks selle peale tulnudki. Toetajatega on alati raske, ei taha alati raha küsida. Mulle ei meeldi kunagi nii raha küsida, aga ma ei küsi seda endale, vaid üritusele, rahvale ja ka teistele.
Olete selle nelja aasta jooksul miinuses olnud?
Õnneks olen kõigil aastatel saanud hakkama ja pole miinust olnud. Olen ikkagi vaadanud ennekõike, mis on eelarve ja seejärel teinud otsused, keda kutsuda ja millist arengut teha.
Kui teil oleks kõik võimalused, siis mis oleks esimene asi, mida te Mõisaküla Fighti ja selle arengu jaoks teeksite?
Peo ja fight’id korraldaks erinevatel lavadel: ühel võitlejad, teisel esinejad.
Mis on põhjus, miks te jätaks Mõisaküla Fighti tegemata?
Usun, et üks suurimaid põhjuseid oleks ikkagi raha. Kui areng jääb seisma, siis ma arvan, et varem või hiljem sureb mingi tegevus välja. Samuti kui peaksin kolima mõnda teise riiki. Loodan, et ma ei pea veel nendele tagajärgedele mõtlema.
Peale võitlusõhtu lõppemist pole tundnud, et tahaks lõpetada?
Ei. Pigem on pingelangus. Avame šampuse pauguga lakke ja ongi tehtud. Kui kõik läheb hästi, siis on alati hea tunne ja mul hakkavad juba uued mõtted tekkima, mida võiks teisiti teha. Eks pinge on ikka, kõike pean tegema ise ja kõik on minu vastutusel. Kui kellelgi midagi juhtub, siis vaadatakse minu otsa. Kuid ei ole sellist mõtet olnud, et lõpetaks. Ma pigem kompan piire. Vahel meeldib võtta suuri ampse ja see teeb ainult tugevamaks. Siiani on kõik hästi läinud.
Kui suure summa eest te müüks Mõisaküla kaubamärgi maha?
Usun, et Mõisaküla kaubamärk sobib ainult Mõisaküla linna ja seda müüa pole mõistlik mõte.
Miks need, kes Mõisaküla Fighti toetavad, seda teevad?
Ma arvan, et seal mängib suurt rolli eestvedaja suhtumine. Kui oled ise normaalne inimene ja suudad tõestada, mida soovid saavutada, siis inimesed toetavad. Mul oli esimesel aastal hästi raske toetajaid leida, aga kui suudad end tõestada, siis läheb lihtsamaks. Olen väga tänulik neile, kes on siia alla pannud materiaalset tuge. Nendeta ma poleks täna siin. See poleks kestnud neli aastat. Võib-olla oleks juba esimese aastaga kõik allamäge läinud. See, et inimesed toetavad, on ääretult tore. See aitab kaasa võitlusspordile ja kõigele muule. Näitab, et inimesed ei mõtle ainult endale, vaid suuremale rahvale ka. Mõtlevad kõigi heaolule. Meie mõte pole anda kõike ainult poksijatele, vaid ka rahvale head tunnet ja show’d. See on rahvaüritus. Me ei küsi endale, vaid rahvale.
Olen väga tänulik neile, kes on siia alla pannud materiaalset tuge. Nendeta ma poleks täna siin.
Kui suur on seltskond, kes aitab täna kõike ära korraldada?
Mõisaküla Fight on iseenesest minu peas, teen kõike üksi kuni toimumiskuupäevani. On lähedased sõbrad ja minu klubis treenivad poisid, kes tulevad ja aitavad teha erinevaid asju. Tõstetakse laudu laiali, keegi toob toitlustusest VIP-laudadele toidud ära. Peamine visioon ja muu toimumisprotsess on siiski minu peas. Ma pole veel leidnud kedagi sellist enda kõrvale. Mõttekaaslasi on, aga mitte sellist inimest, kellega ma istun koos laua taha ja arutame. Kui mul on mingi mõte peas, siis heidan selle kellelegi arutamiseks. Hiljem võtan tagasi ja mõtlen, kas sealt tuli positiivne või negatiivne tagasiside, aga otsuse teen ikka enda peas. Minu sisetunne ütleb üsna palju, kas see on õige või vale. Olen alati sellega elanud. Kui sisetunne ütleb, et on õige, siis tean, et toimib.
Henri soovib eraldi tänada kõiki praeguseid toetajaid: Castro Invest, Linea Shop, Valgesalu, Tubular Service Finland, Mulgi Kõrts, Unolight, AMV Metall, Mireiche, Andre Teenused, Abja spordi- ja tervisekeskus, Vipmarine, Darenson, Helmetal IMS, Baltic Trust, A1 Quality, Mulgikontsert, Good Fight, Suomen Pikantti Palosuojaus, Mõisaküla linn, Villu Seepter, Uus-Liiva Talu, Metsakuru Aiand.
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
