Ainar Karlson alustas Eesti poksi meistrivõistlusi edukalt.
„Võita on ikka hea. Kunagi ei tea vastast lõpuni ja seekord juhtus nii, et matš lõppes nokaudiga. Vaatame, mis täna juhtuma hakkab,“ sõnab ta.
Ainarist on Vikipeedias noore poisi pilt ja nii jääb mulje, et ta näeb endiselt selline välja. Noorena jõudis Ainar poksi kõrvalt palju, tuli juunioride maailmameistriks kikkpoksis, Eesti juunioride meistriks vabamaadluses ja Eesti noortemeistriks ju-jutsus. Eesti kadettide džuudo meistrivõistlustelt sai pronksi.
Tegelikult on ta juba 30-aastane katkise seljaga mees. Ta pidas eelmise aasta alguses kaks profimatši, viimati aprillis, nüüd on aga tagasi amatööride seas.
Kuidas olete meistrivõistlusteks valmistunud?
Ettevalmistus on olnud hea. Olen saanud teha väga häid sparringuid, korralikult jõudu ja vastupidavust. Muidugi ei ole üle aasta võistelnud, seega juba väga ootan.
Mida teadsite eilse vastase kohta?
Kahjuks ei teadnud mitte midagi. Väga vähe informatsiooni ja ega ma kellegi käest väga küsinud ega uurinud.
Olid pärast pausi emotsioonid teistsugused?
Ikka. Rohkem närv oli sees. Mida lähemale matš jõudis, seda paremaks läks.
Kuidas vennad on toeks olnud?
Vennad alati toetavad. Noorema vennaga teen koos trenni, tema nagu on minu treeningpartner, ja vanem vend on see, kes käib ja elab kaasa ning filmib.
Mis on pärast eestikaid kavas?
Hetkel ei oska öelda üldse. Vaatame need meistrivõistlused ära ja siis selgub, kuidas on ja mida ma edasi teen. Peab veel arutama.
Mida tegite, et seljavigastusest välja tulla?
Võtsin tablette, valuvaigisteid, ja kannatasin ära. See oli päris pikk kuur.
Mida arstid ütlesid?
Ega ma päris spetsiaalse arsti juures ei käinud. Käisin erakorralise meditsiini vastuvõtus. Nad määrasid tabletid ja soovitasid puhata.
Aga valu võitlusspordist loobuma ei pannud?
See on kahevahel olnud. Ma ei oska hetkel öelda, kas loobun või mitte. Tahaks edasi teha, aga muidugi kohustused on ka.
Mida te ütleks noortele, kes mõtlevad, kas „anda näpp“ võitlusspordile või mitte?
Väga hea meel oleks, kui noored tuleks poksima. Ma tean, et paljud pelgavad, aga see on lihtsalt väga hea rahustus. Saab ennast trennis välja elada. Ei pea minema tänavale kaklema. Soovin, et noored oleksid julgemad ja tahaksid võistlustelgi osaleda. Endal ka paar poissi, keda treenin ja ikka julgustan neid ringi minema, aga veel pole läinud. Aga ma loodan, et hakkavad võistlema.
Mis seisus Eesti poks on?
Ei ole üldse kursis. Profina on nii ja naa siin. Profina on Eestis raske.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
