Mõisakülas peetakse 2. augustil Mõisaküla Fight, kus Maikel Asturi vastaseks on Aleksei Marõžihhin (Läti), kes võidelnud King of Kingsi tiitlile.
Kuidas te selle matši saite?
Henri Helemäe võttis ühendust minu tiimiga ja pakkus meile matši. Mul oli olnud pikk paus; suvel väga palju üritusi ei ole, välja arvatud Fightland, aga ajaliselt see ei sobinud mulle. Mõisaküla Fight sobis ideaalselt meie plaanidesse.
Kes teid aktiivselt jälgivad, teavad, et teie tipphetk Eesti spordiajaloos oli tõenäoliselt see, kui läksite eelmisel aastal ringi Hendrik Themasega. Kuidas te teda võitsite?
Ma arvan, et inimesed on mind pikalt alahinnanud ja teevad seda siiani. Nad võib-olla ei saa aru minu võitlusstiilist, miks ma võidan. Ta tekitas minus sellise tuhina. Hendrik ütles mingil määral õieti, et ma olin nagu mees metsast. Keegi ei uskunud, aga tänu sellele oli mul veel rohkem põnevust sees.
Võitsite tuhhi pärast või oli seal ikkagi tehnika, taktika ja võitis sport?
Tuhh on mul alati kõva, aga ma arvan ikka, et ma võitsin tehnikaga. Meie matši plaan toimis, ma väsitasin Hendriku ära ja ta ei saanud oma mängu mulle peale panna.
Me ei saa täna Hendrikust üle ega ümber. Number One Fight Show’l võtsite mikrofoni ja ütlesite, et teie olete ikka kõige kõvem mees selles kaalus. Mis teid seal närvi ajas?
Pigem ma lihtsalt avaldasin arvamust rahva ees. Kibus ütles enne Number One’i, et Hendrik on kõige kõvem. Aga ei ole ja mina võitsin. Seega see sõnum oli pigem mõeldud Kibusile, aga mitte vihaga, vaid kordasin üle, et kõigile jääks ikka meelde.
Nüüd on vastane, kes alistas Hendriku septembris üritusel Duel Fight 2. Kuidas te Marõžihhini vastaseks saite?
Mulle pakuti. Ma avaldan soovi, kui ma tõesti tahan kellegagi võistelda. Enamjaolt pakuvad vastaseid korraldajad ja mina nõustun.
Vastane on teist omajagu lühem. Kui palju see teile eeliseid annab?
Peaks andma ikka väga palju, aga oleneb tema taktikast. Ma olen ka Warrior Fightil võistelnud palju lühema vastasega, aga seal oli vastane hästi valmistunud. Tal oli olemas plaan, kuidas mind üle mängida. Seega oleneb taktikast, aga ma eeldan, et mul on ikkagi suur eelis.
Marõžihhinil on matše peetud viis, teil 20. Mida see tähendab teile kui sõdalasele?
Mul on olnud ka 20 amatöörmatši. Alekseil on võib-olla seljataga 150 amatöörmatši ja ta on minust kogenenum. Seega, see rekord ei ole oluline, see on lihtsalt number.
Ehk kui tullakse matšile, nähakse neid numbreid seinal, siis see võib tegelikult olla väga petlik?
Enam-vähem. Mirkko Moisari vastasel viimasel Number One’il oli vist 11 matši. Mirkkol oli kogemust rohkem, aga taktika poolest oli armeenlane üle. Pigem loeb ikka see, mida sa ringis teed.
Kuidas võiks poksifänn end ette valmistada, et poksimatši õiglaselt hinnata?
Vaevalt keegi hakkab kodus matše läbi vaatama ja analüüsima, aga eks võitude ja kaotuste suhe mingil määral ikka loeb. See on esimene asi, mida vaadatakse. Võitleja võib rääkida ükskõik mida. Eesti inimesed hoiavad enamjaolt siiski kokku ja elavad omadele kaasa. Mingi arusaam on ikka, kumb on tugevam.
Aleksei treener on ka meie riigis hästi tuntud Zaur Džavadov, kellele olete kas just lähedane, aga hea tuttav. Kui keeruline saab tal seal olema?
Kuna me saame Zauriga hästi läbi ja ta austab mind fighter’ina, siis pigem nad valmistuvad ekstrahästi minuga võitluseks.
Tegelikult on neil siis eelised. Kuna Zaur teab teid, siis ta teab ka teie tugevaid ja nõrku kohti.
Kindlasti. Neil võib olla väga hea taktika paigas, mis on minu jaoks eriti põnev.
Mida te seekord oma fännidele lubate?
Luban kindlasti väga head lahingut. Luban end näidata uuel level’il. Olen suve jooksul väga palju vaeva näinud. Tunnen, et olen suutnud arendada tehnikat ja minu vead on saanud mingis mõttes ka parandust. Eks ma ise olen ka põnevil, sest minu jaoks on olnud liiga pikk paus.
Mida see tähendab teie jaoks, kui kuulete, et teie fännid elavad teile kaasa? Väga paljudel pole sellist fännibaasi kaasas.
Kui ma Number One’il areenile jõudsin ja ringi jalutasin, siis mu fänniarmee oli juba kohal ja nad karjusid. See tekitas sellise põnevuse, et tahtsin kohe ringi minna. See fänniarmee on ikka õnnistus. Kellelgi pole eriti sellist. Kui minul on, siis järelikult ma teen õiget asja. See on imeline, see sektor on ikka sinine ja võimas. Kui sa tuled sisse ja sinu poolt karjutakse nii hullult, siis see sissetulek tekitab juba sellise emotsiooni, et vahet ei ole, mis juhtub. Mul on taga selline armee, mis ajendab mind kindlasti lõpuni minema.
On ka neid, kes ütlevad, et nad ei taha ligi lähedasi, sest see tekitab pinget. Te tahate võita enda ja fännide jaoks. On pinge suurem, kui lahkute ringist kaotajana?
Ei ütleks, sest ma olen mingid õppetunnid ikka kätte saanud. Vaatamata nendele on minu fänniarmee veel võimsamaks ja ühtsemaks muutunud, inimesi on tulnud juurde. Kui ma kogu aeg võidaks, siis võib-olla oleks puutumatusetunne, aga ma olen kaotanud. Vahet ei ole, kas ma kaotan või mitte, inimesed on olenemata sellest ikka minuga.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
