Inglismaal poksinud Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treener Ahti Pikkur jõudis tagasi kodumaale. GoodFight toimetus käis sõdalasel lennujaamas vastas ja uuris, millised värsked muljed Inglismaalt on ning mis on tulevikuplaanid.
Sisetunne ütles, et peab minema
Pikkur sai teada kolm päeva enne matši, et tal tuleb ringi astuda kikkpoksi maailmameistri vastu, kellel pole seni ühtegi kaotust. Ta tõdeb, et kui talle pakuti võimalust, ütles miski tema sees, et ta läheks ja teeks selle ära. “Ma läksin ja tegingi, kuigi pole jaanuarist saadik pärast käevigastust trenni teinud,” räägib mees.
Vastase kohta jagub Pikkuril vaid häid sõnu. “Pärast matši tuli ta pere ja vanemad minuga rääkima, mind võeti väga omaks ja jutu käigus tuli välja, et ta on 6-aastasest saadik treeninud ega ole ühtegi matši kaotanud. Manchesteris tuleb teda alati umbes 2000 inimest vaatama,” räägib Pikkur vastasest.
Ta räägib, et mõtles ringis, et läheb nii kaugele kui suudab. Kui ta silm siniseks löödi, kohtuniku arvates aitas ning ta lõpetas ära 30 sekundit enne matši lõppu. “Kokkuvõttes olen ise väga rahul, ületasin täielikult ennast. Kui ma oleks saanud korralikult trenni teha, siis ma ei usu, et ta oleks minust jagu saanud, võibolla oleksin isegi mina võitnud, aga ma ei ole kunagi nii tugeva poisi vastu võidelnud,” tõdeb ta.
Esimeses raundis võitis Pikkur. “Ma liikusin hästi palju, suutsin vastu visata ja pärast esimest raundi ta ise noogutas mulle, viskas käppa ja läks oma nurka,” kirjeldab ta.
Teise raundi keskel sai aga vastane end juba soojaks ning asi läks tõsiseks.
Kolmandas raundis tabas Pikkurit üllatus, et tegu on profipoksi kõige väiksema ringiga ning ta arvas, et tal on rohkem ruumi liikuda. Kuidagi sai ta nurgast välja ning vaatamata pingutustele lõppes raund 30 sekundit enne võitluse lõppu.
Läks võitma iseennast
Pikkur ütles, et läks matšile tegelikult võitma iseennast ja seda ta ka tegi. “Ma sain aru, et olen veel noor mees. Sain aru, et hinges on ikka midagi rohkemat kui ainult kodus istumine. Sain leegi uuesti põlema, võtan päev korraga ja hakkan jälle treenima,” räägib ta.
Pikkur tunnistab, et tal on elus olnud umbes 45 matši ja ta ei ole kedagi kartnud ning julgelt võidelnud. Seekord oli tal aga hirm, sest ta polnud teinud treeningut ning ka vastane oli väga tugev.
Ta sai aru, et ehk ei ole aeg lõpetada ning lihtsalt poksi nautida. “Ma läksin põhimõtteliselt mitte millegi pealt poksima, mulle meeldib kakelda lapsest saati, nüüd pean lihtsalt rohkem valmis olema, igal hommikul jooksma. Ma pean oma unistuses üles ärkama, ma pean hakkama iga päev trenni tegema,” räägib ta.
Matšilt sai Pikkur palju uusi tutvusi ja teda kutsuti Inglismaale ka treenima. Ta ütleb, et ootab täiega, mida tulevik toob.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
