Raamat „Joel Juht. Võitlus EI-vastustega“ lahkab Joeli elu väga avatult ja ausalt. Joel Juht on nii enda ja seeläbi justkui terve leegioni noorte inimeste eludes olnud juht suure algustähega. “Ma ei tea, kas ta ise teab, kui palju ta minu elu on muutnud,” rääkis üks tema asutatud JJ-Street Company tänavatantsukooli õpilastest Kanal 2-e saates “Oled jätnud jälje”. Joel on elav näide sellest, et elutantsulava vallutatakse eranditult oma hingekõla taktis ja olgu proovitundides sammud kui tahes keerulised, siis õige koreograafia jõuab järele, lihtsalt varem või hiljem.
GoodFight avaldab raamatust katkendi.
Uulitsapoiss maadlusmatil
Pahandustemaial Joelil ei lubatud pikalt lõbutseda. Ema lõi kora majja ning leidis nagamannile tegevuse. “Kuna ma korraldasin igasuguseid jamasid, siis viis ema mu käekõrval Jõgeva maadlusklubisse,” kõneleb Joel, kuidas temast sai üleöö spordipoiss. Kuulsate Uspenskite – Izmail ja Tiit – juures. „Ema käis nendega läbi, sest Uspenskite vanaema oli minu lapsehoidja,“ poetab Joel, et maadlema pääses ta tutvuste kaudu. „Kuhu sa lapse paned – ikka perre!“ Kui maadlema, siis maadlema. Esiotsa tegutses raskejõustikuklubi Jõgeva Ramm kohaliku MEKi tiiva all. Kui spordihoone sai valmis, koliti sinna. Olid ülbed 90ndad, Joel asus hoogsalt trennis käima. „Mulle väga meeldis, sest ega Jõgeval peale maadluse, hoki ja jalgpalli muud olnudki teha,“ lausub ta. „Pakun, et 10–12 aastat ma seal maadlesin. See oli justkui otsimise aeg. Pärast vanemate lahkuminekut oli see esimene koht, kuhu trenni läksin ja seal hakkas tantsimise asi ka mul välja kujunema. Tantsimisega oli sellel ajal ju nii, et see polnud justkui meestele mõeldud, vaid tüdrukute asi. Tahtsid tantsija olla, pidid olema tugev ja suutma ennast kaitsta. Kõiki meestantsijaid peeti millegipärast geideks.” Liiatigi õpetati maadlustrennis säherdusi akrobaatilisi elemente, mida noor tantsija varmalt väljaspool treeningsaali kasutas ja oma tänavatantsu numbritesse sisse tõi. Ehkki varem oli Joel jumaldanud krossisõitu ja tundnud tõmmet tantsu poole, sattus ta hoopis teise äärmusse. „Mulle on eluaeg meeldinud kahevõitlus,“ tunnistab Joel, miks maadlus talle südame külge kasvas. „Ega ma ju lasknud endale koolis midagi öelda või teha. Kui vaja, siis võitlesin. Kaklesin vanemate poistega päris palju. Klassivenna Androga harjutasime viiendast kuni seitsmenda klassini kaklemist. Pärast kooli läksime minu juurde koju ja kaklesime. Pidime harjutama, sest enda eest oli vaja seista. See meie harjutamine ei näinud muidugi harjutamise moodi välja, vaid oli päris löömine. Enda meelest tegime nalja, kuid nali läks alati üle piiri.“ Lõputul harjutamisel oli põhjustki, sest Andro harrastas Joeli ning teiste kallal nokkimist, kuid temperamendikale Joelile käisid sellised lood au pihta. „Olime need põhilised kaks kraadet, kes omavahel keevitasid,“ muheleb Joel. „Andro oli see, kes nokkis ja mina see, kes seda välja ei kannatanud. Koolis kaklesime selle pärast ja vabal ajal olime sõbrad.“
Andro, kakluspartner, maadlustrenni ei kippunud. Tema oli hokimängija. Kakles aga sõbraga vapralt, kui vaja. „Eks see oli aeg, mis soosis seda,“ tõdeb Joel. „Pidid oskama enda eest seista, sest seda läks maal päris tihti vaja.“ Maadlustrenni minek tõi kaasa uued seltskonnad ja sõbrad. Joeli tutvuskond laienes sõna otseses mõttes nii võimsalt, et ulatus äärmustesse. „Sain tundma nii paremaid kui ka halvemaid poisse. Tänu trennile tekkis mul üle Eesti päris tore võrgustik, mistõttu pääsesin maadlejate punti. Sport aitas mind ja hoidis päris paljudest hulludest olukordadest eemal.“
Raamatu saab tellida kirjastuse Helios e-poest!
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
