Madis Mäeste mäletab täpselt seda emotsiooni, mida ta tollel hetkel tundis. Ta oli äsja kaotanud matši, millega lõppes ka jaht Euroopa meistrivõistluste kullale.
“Ma olin küll pahane ja nördinud, kuid süda täitus uhkusega, sest minu kodumaa lipp lehvis minu vastase pea kohal. Ka kommentaatorid nimetasid seda hetke just selleks, milles see sport seisneb: sa paned kõik mängu, kõik oma oskused ja tahtejõu. Kui kõik on lõppenud, siis “nothing but respect”. Mul oli suur au Eestit esindada,” sõnab Mäeste.
Sel nädalal rääkis Ott Tõnissaar Eesti meediale valusast murest: tiitlivõistlusteks valmistuvad vabavõitlejad ei tohi piiranguteajal treenida, kuna Eesti Sportliku Vabavõitluse Liit ei oma ametlikult alaliidu staatust.
“Austatud härrad Sõõrumaa ja Sukles, ma söön, joon, magan, hingan ja treenin kui “päris sportlane.“ Tiitlivõistlused on ukse taga, aga meie koondist saali ei lubata, sest EOK ei võta meid omaks?! Mind ja minu koondisekaaslasi lihtsalt entusiastidekambaks nimetada on sülitamine kõigi meie saavutuste peale. Lisaks naeruvääristab see Eesti Sportliku Vabavõitluse Liidu ja selle liikmete aastatepikkust rasket tööd,” ütleb Madis.
Ta loodab siiralt, et see lugu saab õigepea ka lahenduse, kuid praegu sportlasena tunneb ta, et EOK on vabavõitlejad raskel ajal hüljanud.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
