14. detsembril toimunud Underground Fight Night tõi publiku ette erilise hetke – Kristo Männistu comeback`i ja viimase matši. Vastamisi olid Männistu ja vastane Leedust, Samuelis Šorochovas. Pärast seitset aastat eemalolekut astus Männistu taas ringi, tehes seda enda tingimustel ning väljudes võitjana. See oli tema “last dance” – otsus, mille taga seisid kuudepikkune ettevalmistus ja selge teadmine, et on aeg võitlejana viimasele ringile joon alla tõmmata.
Kristo Männistu (paremal) UFN-il 14.12.24. Foto: Grete Veedla
Kristo Männistu põhjendas intervjuus GoodFight`ile oma otsust lihtsusega: „See oli alati nii mõeldud. Mul ei ole selle kohta kahtlusi.” Ta kinnitas, et isu naasta järgmiseks matšiks ei tekkinud. See oli viimane võitlus ja rahu, mille ta iseendas leidis, on tema jaoks piisav. „Last dance is danced,” ütles ta kindlalt.
Kristo Männistu (vasakul) UFN-il 14.12.24. Foto: Grete Veedla
Pikk tee tagasi ringi
Männistu tagasitulek ei olnud hetkeemotsioon ega juhuslik otsus. Protsess algas juba jaanuaris, mil ta otsustas endale väljakutse esitada. See kujunes välja samm-sammult, pannes aluse suurele eesmärgile: matš profiringis. „Eks see mõte käis peas pikalt, et tahaks teha ühe viimase enda tingimustel lõpumatši. Motivatsiooniks oli soov endale tõestada, et suudan konkureerida profitasemel, kui end tõsiselt kätte võtan,” selgitas ta.
Motivatsiooniks oli soov endale tõestada, et suudan konkureerida profitasemel, kui end tõsiselt kätte võtan.
Kristo Männistu (paremal) UFN-il 14.12.24. Foto: Grete Veedla
Ettevalmistus oli varasematest erinev, sest varem polnud ta kunagi teinud nii pikaajalist ja professionaalset treeninglaagrit üheainsa matši jaoks. Vaimne rahu ja strateegiline lähenemine eristasid seekordset Männistut varasemast. „Vaimselt olin palju rahulikum ja kalkuleerivam. Peaaegu kõik liigutused olid läbi mõeldud,” kirjeldas ta. Ringis astudes valdas teda tuttavlik rahu, sest ta oli seda hetke enda jaoks korduvalt visualiseerinud.
Vaimselt olin palju rahulikum ja kalkuleerivam. Peaaegu kõik liigutused olid läbi mõeldud.
Tõusud ja mõõnad – ettevalmistusperiood
Kuigi protsess oli keeruline, ei kahelnud Männistu kordagi, kas comeback on õige otsus. Ta tunnistas, et oli hetki, mil tuli kaaluda alternatiivseid strateegiaid: „Mõtlesin, et võib-olla pean selle matši tegema paremakäelise asendis, aga muid kahtlusi ei olnud.”
Kristo Männistu UFN-il 14.12.24. Foto: Grete Veedla
Peatreener Ringo Tippi toetus ja nõuanded olid samuti väga tähtsad. Tipp rõhutas rahu ja kalkuleeritud lähenemist: „Ära rapsi nii palju, võta rahulikult! Rahu on hea!” Gameplan oli selge – keskenduda madalatele löökidele ja kohaneda vastase liikumisega.
Viimane matš ja emotsioonid
Kuigi konkreetset hetke matšist esile tuua on Männistu sõnul raske, jäi kogu õhtu talle alatiseks meelde. Tipphetk saabus siis, kui käsi võitja tähistamiseks üles tõsteti. „Emotsioonid käisid üle pea, pisaraid tuli tagasi hoida,” mäletab ta lõpukella järgselt. See hetk sümboliseeris tema jaoks mitte ainult võitu, vaid ka kogu teekonna lõppu.
Tipphetk saabus siis, kui käsi võitja tähistamiseks üles tõsteti.
Kristo Männistu UFN-il 14.12.24. Foto: Grete Veedla
Kristo Männistu täna: eeskuju ja treener
Pärast võitlejakarjääri lõppu liigub Kristo Männistu edasi treeneri rollis. Ta on eeskujuks oma sportlastele, kelle arengut suunab kogemuse ja tarkusega. Männistu täheldab, et Eesti võitlusspordi kogukond on vahepealsete aastatega kasvanud suuremaks ja muutunud ühtsemaks. Samuti on tase tõusnud: „Seda näitab asjaolu, et missuguse talendi ja tulemustega noored meil peale tulevad.”
Anneli Allikas-Parv
Toimetaja
