Andre Kaljurand oli paari aasta eest üks poksipõllu eesrindlasi, kes Eesti suurematel üritustel võistles: Fightland, Warrior Fight, Mõisaküla Fight.
Ta pole tükk aega poksinud, samas on Eesti poksijaid, kellele ta alla ei jää, aga kes kogu aeg poksivad. Narvas, Soomes, Prantsusmaal.
„Antud hetkel on mul eraelus palju käsil. Ma lähen kodust kell 9 hommikul minema ja jõuan tagasi 21-23:30 vahemikus. Võistlusvormi on raske saada nii. Pakutaks midagi reaalselt soliidset, siis kes teab. Ehk annab korraldada mingi lahingu,” räägib ta.
Nüüd õpetab Andre poksi ise, tööandjaks Wiru Treening. Uurime WT hierarhiat. Andre pole kursis, kui pikaks jäi Urmas Närepi külaskäik Taisse ja kuivõrd see mõjutas klubi tegevust, kuid ta ütleb kohe, et Margus Keek ammu enam ei tegutse klubis, kuigi Google seda väidab. Poksiteemalisi postitusi Facebookis teeb klubi eest Oliver Peek. Teeb päris head tööd, nõustume nii meie kui ka Kaljurand.
Kõik on pidanud koolis kaklema. Andre kakles kogu aeg. „See oligi ainus asi, mida ma tegin nooremas eas. Kuni sain 12 ja läksin tai poksi trenni. Misjärel ma rahunesin maha. Sain end välja elada,” ütleb ta. „Uhkust ei tunne selle üle. Poleks millestki ilma jäänud, kui oleks kaklemata jätnud.”
Trennis käib tal õpilasi kuidas kunagi: kord 7-8, järgmine kord jällegi 11-12.
Kui suurt rõhku paneb ta õpetuses näiteks kehalöökidele?
„Kehasse löögid on alahinnatud. Kehalöökidega ainuüksi võid vastaselt pool võhma ära võtta. Trennis ma ikka omajagu õpetan neid. Mõnikord pea terve trenn on löögid kehasse.”
Pavel Bogatski WT-st on minemas Adrenaline’ile. See on üks üritustest, mis ei avalda tulemusi, aga anonüümne on Andre jaoks ka oma klubi poksija.
„Minu trennis pole ta käinud. Lõin Google’isse nime sisse ja ei köida ikka midagi minu jaoks. Instagrami videote järgi ma oletama ei hakka.”
Võib sellisel üritusel näha ehk Oliver Peeki?
„Oliveri kohta ma öelda ei oska. Alati üllatab oma võistlemistega. Viimasel hetkel alati kuulen, kui ta kusagil võistleb.”
Tulemas on ka Wiru Lahing, aga Kaljurand hetkel ei avalda, kas klubi paneb sinna rohkem sportlasi välja. „Kuupäeva pole veel paika pandud. Sportlased on juba huvi üles näidanud,” kostab ta.
Koroonaviirus ilmselt plaane ei sega. „See koroonaviirus on minu meelest täielik tsirkus. Seganud plaane nullilähedaselt,” teatab Kaljurand.
Tänavu Eesti meistrivõistlustel oli taas Kaupo Arrolt kuulda, kuidas ei osata astuda ja tasakaalu säilitada. „Tavaline eesti poks. Selline see meil on. Poks maailmas areneb. Siin Eestis justkui nagu nõukaaegne poksikäekiri ikka kivisse raiutud,” nendib Andre.
„Poksiliit võiks hakata normaalselt oma tööd tegema. Amatöörpoksis näiteks uusi nägusid on piisavalt. Ikka reklaamivad oma vanu pässe, keda nähtud juba eelmisest sajandist. Samad nimed kogu aeg. Tüütuks kisub juba. Usun, et uute nimede reklaamimine motiveeriks nii mõndagi rohkem pingutama,” jätkab ta.
Eesti MV-l on Kaljurand osalenud ka ise.
„Päris hea ärategemine. Olin uus nägu. Teine võistlus poksis. Tabati mind heal juhul paari-kolme puhta löögiga. Vene vastane. Kolm vene kohtunikku andsid vene poisile võidu. Soome kohtunik ja eesti kohtunik andsid mulle võidu. 2:3 kaotus mulle. Publikule jäi samamoodi imelik mulje otsusest. Vahekohtunik samuti kehitas õlgu peale võitja väljakuulutamist. Oleksin pidanud võitma, aga selline see poksipoliitika on.”
Kui vajalik on võitlejale vahel stepping stone?
„Profikarjääris ehitatakse nii staare üles. Võetakse lihtsad vastased. Tehakse endale skoor 12-0 jne. Tehakse reklaami veidi, et oled “undefeated”. Rahvas läheb teemaga kaasa. Oledki tegija valmis.”
Aga on siis nii, nagu Mike Silver ja veel paljud asjatundjad kirjutavad raamatus „The Arc of Boxing”, et kõik tänapäeva poksijad kaotaks 1940. aastate poksijatele? Matšid ei tohiks olla pikemad kui 10 raundi ja poksijad peaks enne tiitlimatši lihvima oskusi 100 matšis, mis kestavad neli kuni kaheksa raundi?
„Poks on tunduvalt edasi arenenud võrreldes ’40ndatega,” arvab Andre. „Ega tänapäeval ei tehta ka tööd enam pronksiga nagu pronksiajal, vaid tunduvalt paremate tööriistadega. Aeg läheb edasi. Asjad arenevad. Kaasa arvatud poks. Matšid olgu sama pikad. Hetkeseis on üpris normaalne.”
Eesti võitlussporti ei jälgi Andre pea üldse. Ei jälgi Narva rahvusvahelisi poksiüritusi. Ei vaadanud The League’i. „Pole midagi jälgida. Ei pea meie taset väga kõrgeks. No disrespect tho,” lausub ta.
Nii et kui ta kuuleb Eestis võitlusspordimatšidest, millest pole videot, siis ei huvita teda ka võrdlus, et Eesti oleks nagu televisioonieelse Ameerika Ühendriikide tasemel selles osas. „Ei võtagi väga tõsiselt. Pole pilti, pole videot. Ei teki mitte ühtegi emotsiooni ka selle kohta.”
Kui head poksijad meie kikkpoksijad on?
„Maxim Vorovski on Eesti lagi. Maikel Astur ka päris huvitava stiiliga. Mirkko ka kindlasti.”
Kui võitlejal on tavainimesest suuremad musklid, aga mõnest eriti suurest võitlejast siiski väiksemad, kas ta siiski muretseb ja võrdleb end nende võitlejatega?
„Pigem mitte. Musklid ei võitle. Mees ise võitleb. Lõug on kõigil sama. Targem mees võidab alati.”
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
