Alari Tammsalu on fotograaf, kes poksivõistlustest meeleolukaid pilte teeb, mis emotsiooni edasi annavad. Ta ütleb, et spordifotograafi töö nõuab suurt kohalolu. Tuleb kogu aeg valmis olla, kui võib tekkida mõni eriline hetk, mida oleks hea jäädvustada.
Tai- ja kikkpoks panevad südame kiiremini põksuma
Alari huvi poksi vastu sai alguse siis, kui ta sattus Team Moisari taipoksi trenni. Ta tundis kohe, et just tai- ja kikkpoks on need alad, mis tema südame kiiremini põksuma panevad. „Olen varem nii mõndagi teist spordiala harrastanud, aga ei ole kunagi tundnud sellist pinget nagu taipoks seda pakub,“ räägib ta.
Alari on ka teinud mõned matšid, nii amatöör- kui profi-fight’e. Ta selgitab, et peamine põhjus, miks ta võistlustel osalenud on, on soov ennast proovile panna.
Ta meenutab, et alguses, kui kogemust veel nappis, sai kohe osaletud mõnel profivõitlusel, et panna ennast nii ebamugavasse olukorda kui vähegi võimalik. Ta põhjendab, et sellistesse olukordadesse panek on õpetanud teda ennast paremini tundma ja kindlasti tekitanud juurde külma närvi.
„See on üks parimaid ja vabastavamaid hetki, kui oled pikalt võistluseks valmistunud ja teinud korralikult ning järjepidevalt trenni. Kui asi on lõpuks ära vormistatud ehk ringis käidud ja veel enam – võit koju toodud, loob see võimsa ja eufoorilise tunde,“ räägib ta.
Iga pildistamine erineb eelmisest
Võitlusspordi pildistamine sai Alari jaoks alguse sellest, kui Keila jalgpallistaadionil toimus Fightland. Ta läks üritusele, et lihtsalt omadele kaasa elada, aga ei suutnud minna üksi, vaid pidi kaasa võtma ka oma kaamera. Nii said tehtud esimesed pildid fight-spordi üritusest.
Ta selgitab, et võitlusspordi pildistamine on suures osas spordifotograafia, kus on rohkem liikumist võrreldes näiteks portreede või autode pildistamisega. Talle meeldib võitlusspordi pildistamise puhul hea valguse olemasolu.
Tihtipeale seisavad fotograafid silmitsi keeruliste valgusoludega, mis tähendab kas ise lisavalguse lisamist või olemasolevate olude maksimaalset ära kasutamist.
Ta lisab, et fight-spordi üritustel on üldiselt igast suunast ühtlaselt valgustatud, mis aitab fotograafil rohkem keskenduda hetkede tabamisele kui valgusele endale.
„Lisaks tehnilistele aspektidele on minu arvates võitlussport palju vahetum ning kaasahaaravam, sest kunagi ei ole ette teada, kuidas matš lõppeda võib,“ räägib fotograaf.
Alarile meeldib enim tema töö juures vaheldus. „Iga pildistamine erineb tavaliselt eelmisest millegi poolest, olgu selleks valgusolud, ürituse iseloom või mõni muu asi, mis pildistamise eriliseks teeb,“ räägib ta.
Nippe, kuidas poksivõistlust pildistada
Alari tõdeb, et publiku tribüünidelt on lihtne teha tavaklõpsu, kuid see ei anna erilist väärtust. Tulemus jääb palju parem, kui pilti õnnestub teha kohe ringi äärest. See annab fotole kohe teise ilme ning meeleolu.
Kui on võimalus, soovitab ta pildistada manuaalsete seadetega ning säriaeg nii palju lühemaks panna, et liikumine pildil jääks terav.
- Lemmikuks pildiks poksivõistluseks on Alaril Fightlandil tehtud portree Beebilõustast.
GALERII