Eesti võitlussport areneb meeletul kiirusel. Kalender on niigi tihe, kuid uusi võistlusi sünnib aina juurde. GoodFight teeb ülevaate viiest suuremast siinmail toimuvast poksigalast. Siseinfot jagab pea kõigil neil osalenud Hendrik Themas.
Raske on leida Eestis tihedamalt ringis käivat võitlejat kui endine kümnevõistleja Themas, kes teeb aastas keskmiselt seitse-kaheksa matši. „Astun ringi igal võimalusel ega säästa end eriti. Kuna ma pole veel seal, kus tahan olla, pean ennast tõestama. Lihtsalt trenni teha ja suurt võimalust oodata pole mõtet,“ põhjendab karjääri jooksul 16 K-1 matši pidanud Themas, kel silme ees unistus jõuda mainekasse Glory sarja.
Ta ei leia, et Eestis võitlusüritusi liiga palju korraldataks. Pigem mahub näiteks suveperioodile isegi mõni võistlus juurde. „Ei saa öelda, et neid ülearu palju oleks. Kuna saalid on enamasti täis, siis tundub, et tehakse vastavalt nõudlusele,“ arvab ta.
Geograafiliselt on Eesti suuremad galad jaotatud Tallinna, Keila, Pärnu ja Rakvere vahel. Sel aastal viidi suur võitlussport lähemale ka Tartu publikule, kui 14. aprillil toimus King of Kingsi Eesti korraldajate eestvedamisel esimene Duel Fight Series, kuid antud ülevaates me uustulnukal veel pikemalt ei peatu.
Number One Fight Show – uhke nime vääriline
Nagu nimigi ütleb, ihkab Tondiraba jäähallis kaks korda aastas toimuv Number One Fight Show olla kõige parem ja suurem võitlusspordiüritus Eestis ning paljude arvates nii ongi. Peakorraldaja Igor Sinkevitš alustas 2008. aastal Saku suurhallist turniiriga K-1 Gladiators ja tegi 2010. aastal poksigala Heavy Weight Grand Prix Nokia kontserdimajas, esimene Number One toimus 2013. aastal. Tänaseks on üritusest kasvanud alati mitu tuhat pealtvaatajat kohale meelitav suurejooneline sõu, mille viimane, 18. mail toimunud osavõistlus kandis juba nime „Season 9“.
Ürituse viimaseks suureks tõmbenumbriks oli Mirkko Moisari ja valgevenelase Maksim Spodarenko vastasseis. 2017. aasta mais võitis teise raundi nokaudiga Spodarenko, järgmisel üritusel sai magusa revanši Moisar.
Number One’iga on eksklusiivse lepingu sõlminud Maksim Vorovski, kes muudel Eesti suurüritustel üles ei astugi. Vorovski fännide näol on endale tagatud püsipublik ning teiste põnevate rahvusvaheliste vastasseisudega kogutakse publikut iga-aastaselt aina juurde.
Hendrik Themas: „Nad on oma nime väärilised. Seal tehakse kõike alati suurelt – kaalumine Hiltoni hotellis, sõuelemendile ja promole pannakse palju rõhku. Atmosfäär on alati äge ja võimas – seepärast on see ka minu isiklik lemmik. Oma matšidest on eredaimalt meeles 2016. aasta novembri nokaudiga võit valgevenelase Zhenya Myagkovi üle, mis oli väga meeldiv. Pool aastat hiljem kaotasin lisaraundis venelasele Alex Dmitievile. Arvasin, et võitsin selle, kui ta igas raundis korra maha lõin, aga lisaraundi võisin tõesti punktidega kaotada. Seega vabandusi pole.“
Number One’iga on eksklusiivse lepingu sõlminu Maksim Vorovski, keda Eestis mujal võitlemas ei näe.
King of Kingsi tiitlivöö on maailmas kõva valuuta
Valdavalt K-1 reeglitega matše korraldav rahvusvaheline võitlussari, mille eestvedaja on leedulane Donatas Simanaitis, kinnitas Eestis kanda 2015. aastal, kui siit tegi ülekande ka telekanal Eurosport. 2009. aastal asutatud organisatsioon on maailma võitlusspordiringkondades tuntud oma kaheksa mehe turniiride poolest, mille võitja saab enda valdusse KOK tiitlivöö. Eelmisel aastal sai võimaluse sellele heidelda ka Markko Moisar kehakaalus -65 kg, kuid Tondiraba halli publiku ees napsas kohtunike häältega 2:1 ihaldatud auhinda endale moldovlane Stanislav Renita.
15. märtsil käis Viimsi Tigers Gymi võitleja Andi Uustalu Eestit esindamas KOK 55. World Grand Prix’l Vilniuses, sügisel tuuakse etapp taas Tallinna publiku ette. Ürituse mastaapsust näitab fakt, et 2017. aastal korraldati Euroopa linnades 12 erinevat turniiri. Tänavu toimuvad etapid lisaks Baltimaadele veel Moldovas, Šveitsis, Soomes, Iirimaal, Inglismaal ja Küprosel. Võitlejad üle maailma teavad, et KOK tiitel pole pelgalt aunimetus, vaid sellega on võimalik teha karjääri suur samm ülespoole.
Themas: „Nagu Number One Fight Show, on nad suurelt ette võtnud. Sportlastele korraldatakse alati väga luksuslik äraolemine. Viimane kord oli pressikonverents paar nädalat enne üritust Coca Cola Plazas. Mulle meeldis, et ka võitlejatelt oodati selleks puhuks pidulikult riietumist – kui ülikond on seljas, on kohe professionaalsem tunne. Samas on välismaalaste korraldatavate üritustega alati see oht, et soositakse omasid. 2016. aastal, kui mind Riiasse viimase hetke asenduseks toodi, juhtus nii, et kui olin juba end soojaks teinud ja valmis ringi minema, adenaliin laes, selgus järsku, et järjekorda muudeti ja pidin uuesti maha jahtuma. Samas kohalik mees oli sellest teadlik ja kõndis rahulikult ringi. Seda ei tohi südamesse võtta, aga selge see, et lätlasele tehti soodsamad tingimused.“
„King of Kings korraldab oma sportlastele alati väga luksusliku äraolemise.“ Hendrik Themas.
Fightland – võitlejalt võitlejatele
Fightland on Mirkko Moisari korraldatavast suure ajalooga Xplosionist välja kasvanud väiksema mastaabiga sari, mis toimub keskmiselt kolmel korral aastas Tallinna, Keila ja Pärnu spordihallides. Keila taipoksikuulsusest peakorraldaja ise on tunnistanud, et ei aja taga suurt rahalist kasumit, vaid tahab eelkõige Eesti võitlejatele pakkuda hüppelauda ja tõestamisvõimalust. Viimase Keilas toimunud Fightlandiga kaasnes ka Eesti mõistes üllatavalt suur meediahuvi, kui täissaali publiku ees läksid vastamisi Romet „Purustaja“ Reilson ja tema väljakutsuja Kaijo Nurmsoo. Esimene jätkas oma purutamatut seeriat ja nokauteeris sotsiaalmeedias suuri sõnu teinud Nurmsoo juba avaraundis. Kuid koduste võitlejate kõrval on Fightlandi egiidi all Eestisse toodud ka kaugemaid külalisi, tuntumatest näiteks Leedu kikkpoksija Tadas Jonkus ja soomlane Hullu-Jussi ehk Jussi Santalahti.
Themas: „Mirkko teab võitlejana, mida tuleb teha, et publik rahule jääks. Nii, nagu ta üritab Eesti noortele talentidele võimalusi anda, hakkas ta mingil hetkel ka oma üritusi rohkem minu peale ehitama. Matšide koostamisse suhtub Moisar hoolikalt, tuues mulle alati vastaseks parajad pähklid. Lihtsaks ta mu eli ei tee, aga ta teab, et ma saan alati hakkama. Mulle meeldib tema ürituste personaalsem publik – Keila tribüüni esimesest reast vaatad lavale nagu VIP-lauast.“
Yakuza Fight – sõõm värsket õhku Lääne-Virumaalt
2015. aastal esimest korda toimunud Yakuza Fight on Rakvere publiku poolt suurepäraselt vastu võetud. Lõpuks ometi on ka Lääne-Virumaal peale korvpalli midagi suurt toimumas! Tapa poksiklubi treeneri Jakov Petersoni eestvedamisel toimus nende esimene üritus justnimelt Tapal. „Tule esimesele poksivõistlusele Tapal. Ringi astuvad Tapa Poksiklubi paremik ja vastasteks on poksijad üle Eesti,“ kuulutati Facebookis.
Üritus on tänaseks teinud läbi tormilise arengu. Neljandal Yakuza Fightil 17. märtsil astusid Rakvere spordihallis üles juba Soome poksikuulsus Robert Helenius ning Armeenia-Hollandi kikkpoksistaar Gago Drago, rääkimata meie enda tuntumatest võitlejatest nagu Maikel Astur, Andrei Manzolo, Ott Remmer, Sten Saaremäe ja Themas.
Themas: „Sealt algas 2016. aastal Alik Tseikot nokauteerides ka minu tähelend. Esimene üritus oli paras külavõistlus, teine juba korralik, neljandale meelitasid Heleniuse kohale – see näitab, kui palju nad on arenenud. Saal on neil alati täis ja publik teeb kõva lärmi. Võistlejaid koheldakse hästi, ööbimine on alati korraldajate poolt. Match-making’isse suhtuvad korralikult. Viimane kord isegi uuriti, keda ma vastaseks tahaks. Küsisin kedagi sellist, kes oleks valmis poksima, mitte ainult clinch’i jooksma. Eelmisel aastal taheti seal teha minu ja Jussi Santalahti rematch – viimane kord kaotasin talle punktidega –, aga kui ta tulla ei saanud, leiti väga kiirelt uus korralik mees.“
Warrior Fight – tõenäoliselt kalleim poksigala Eestis
12. aprillil neljandat korda toimunud Warrior Fight on Eesti poksimaastikul ainulaadne ettevõtmine. Just selle ürituse peakorraldaja Tõnis Grinkin oli see, kes korraldas esimesena Maarjamaal poksi tiitlimatši, kui 2015. aastal kaitses oma WBO-sarja Euroopa meistrivööd venelane Artur Akavov. Sel aastal toodi Saku suurhalli lausa WBA keskkaalu Continental tiitel, mida noolib meie maa edukaim poksija Pavel Semjonov.
Kuna poksimaailmas liiguvad kordades suuremad honorarid kui taipoksis, võib Warrior Fighti pidada üheks kalleimaks võitlusspordiürituseks Eestis. „Rääkides raske- või poolraskekaalust, siis selle summaga, millega tuuakse siia maailma esisaja kikkpoksija – mõned neist on isegi Eestis käinud –, ei saa poksis mitte kedagi. Poksis algavad summad sellisel tasemel 20 000–25 000 eurost. Kikkpoksis jäävad summad 10 000 euro ringi,” paljastas Grinkin mullu septembris Eesti Päevalehe veergudel.
Kuigi Warrior Fight, mille korraldajad on läbi viinud ka teisi galasid nagu Rock Cafe Boxing Night ja GIGA Estonian Boxing Night, on end seni tutvustanud puhtalt poksile orienteeritud võistlusena, oli sel aastal esimest korda võitluskaarti võetud ka K-1 ja MMA-matšid.
Gunnar Leheste, Delfi ja Eesti Päevaleht
Monika Kuzmina
Toimetaja
info@goodfight.ee
