Tartus peeti 20. jaanuaril Eesti meistrivõistlused džuudos, kus kuni 73-kiloste meeste finaalis alistas Pärt Laas (Altia) Oscar Pertelsoni (Ookami).
See oli Pärdil teine kuld. Esimene tuli viis aastat tagasi kaal madalamal. Lisaks on tal kaks juunioride Eesti kulda. On ta võitnud ka Läti lahtised meistrivõistlused.
Kui 2015. aastal pidas Pärt üle 20 rahvusvahelise matši, siis pärast seda on neid vähemaks jäänud. „On olnud vigastusi, mis on häirinud sooritust ja teisalt ka vaimne pool on alt vedanud, aga tänaseks on mõlemad “kivid” teelt eest veeretatud,“ sõnab ta. Eelmisel aastal tuli juunioride EK-etapil lõpuks ka medal, hõbedane.
Elvast pärit Pärt lõpetas möödunud aastal Tallinnas Audentese spordikooli, kolis Tartusse ja teeb trenni enda kava järgi. Ühtegi treenerit tal igapäevaselt kõrval ei ole.
Millised on muljed Tartust?
Muljed on meeliülendavad, sest viimati tulin täiskasvanutes kullale 16-aastaselt ja vahepealne aeg on erinevatel põhjustel toonud kaasa kõike muud peale kuldmedali. Teiseks aga teeb heameelt, et lõpuks realiseerisin oma potentsiaali meistrivõistlustel ja sain finaalis jagu Eesti koondislasest, kes jahib piletit 2020. aasta Tokyo OM-ile.
Kuna teil peres kõik kuus last on džuudokad, siis kas oli üldse võimalust, et te džuudoga tegelema ei hakka?
Tegelikult mina nakatusin džuudopisikuga esimesena ja teised pärast mind. Mina sain selle lasteaia lõpus. Enamik poisse juba käis seal trennis ja lôpuks kutsusid sõbrad kaasa.
Olete Janno Põldma raamatut „Džuudopoisid“ lugenud?
Olen lugenud, aga väga täpset ülevaadet enam pole. Lugesin seda mitu head aastat tagasi.
Nii et Elva klubi Altia on teie jaoks lihtsalt koht, kus saate vahel mõne omasugusega rinda pista? On selliseid?
Altia on minu jaoks alati suurt rolli mänginud ja pean lugu, mis minu jaoks on tehtud ja tehakse siiani. Lihtsalt kuna ma ei ela igapäevaselt Elvas, siis ei saa seal ka treenida kogu aeg. Altias ma käin praeguseks hetkeks vahel noorematele trenni ja teadmisi edasi andmas. Võrdväärseid treeningpartnereid mul seal hetkel enam pole, aga kui sinna satun, siis mõne matši teen ikka.
Kui palju judokad mingeid spordilisandeid joovad-söövad?
Kes tõsisemalt asjaga tegelevad, söövad-joovad igapäevaselt midagi juurde. Kas siis valku, amiinot, energiageele, spordijooki või midagi muud taolist.
Tähendab võit Pertelsoni üle, et saate nüüd mõnele suurturniirile?
Suurturniirile oleks saanud minna ka selle võiduta ehk mingit uut ust see otseselt ei avanud. Vähemalt hetkel tundub nii.
Liit vist aitab veidi vastumeelselt EM-ile või MM-ile sportlasi, kellel treenerit pole. Kuidas need minemisjutud käivad? Liit tuleb teie juurde, et kas te tahaks minna?
Liit minu jutule ei tule, vähemalt mitte enne, kui olen välisvõistlustel head tulemust näidanud. Ja on ka variant, et ei tule hea tulemuse korral, sest minu ja liidu suhted ei ole eeskujulikud. Kindlasti on treenerita sportlasel keerulisem EM-ile ja MM-ile saada. Aga samas usun, et kui välisvõistlused näitavad mu küpsust, siis on võimalus liiduga läbirääkimisi pidada ja mul avaneb võimalus EM-il Eestit esindada.
Kuidas eestikate taset praegu hindate?
Kogu paremik oli võistlustel kohal, seega tase oli kindlasti hea.
Teie kaalus osales 12 meest. Olete kursis, et samal päeval toimusid Tallinna poksi MV, kus kaalu peale oli neli poksijat?
Ei ole kursis.
Karatet jälgite?
Ei, aga kui on vaba hetk, siis käin kaasa elamas tuttavatele poksiringis, maadlejatele matil ja MMA-poistele hoian pöialt, kui eestikad on.
UFC-d vaatate?
Suurematel matšidel üritan ikka silma peal hoida. Näiteks Habib Nurmagomedovile elan kaasa, kui kedagi välja tuua. Mulle meeldib igas mõttes tema stiil.
GoodFight
GoodFight püstitab kogu ühiskonnale küsimuse: kuidas mõelda nagu sportlane, võitlussportlane? Milline on üks tõeline ühiskonna kangelane ja kuidas saada spordikangelaseks?
